Linnaluuletaja Paavo Piik ei salli liigseid sõnu
— Kolmapäeval toimunud raamatuesitlusel viitasid, et mingis mõttes on tegu läbikukkumisega. Kuidas seda mõista?
— Mõtlesin, et sellest tuleb mu viimane luulekogu. Tahtsin esikkogus avastatud mõtteid ja vorme igas suunas laiendada ja süvendada, et need oleksid teise ilmumisega ammendatud ja valmiks justkui lõplik teos. Seetõttu kirjutasin luulekogu nende kahe aasta jooksul väga palju kordi ümber. Aga pärast viimase punkti panemist sai ikkagi selgeks, et see polnud päris see, mida ma tegelikult tahtsin kirjutada. Viimased pool aastat olen kirjutanud täiesti teistsuguseid tekste, sellelt pinnalt tahaksin ehk veel luulet avaldada.
— Kas on õige öelda, et kirjutad linnanoore üksindustundest?
— Tegelikult meeldib mulle eri asju teha ning ma ei taha kindlatesse teemadesse ja vormidesse takerduda. Aga jah, ühistest nimetajatest rääkides on “Lakoonia” kindlasti linnaluule, mitte loodus- või isamaaluule. Mis puudutab melanhooliat, võõrandumist ja üksildust, siis olen end ise pidevalt kritiseerinud ühetaolise tonaalsuse pärast ja mõelnud, miks ma ei suuda kirjutada rõõmsamaid tekste. See eesmärk on siiamaani saavutamata...
— Kas sinu meelest väljendab linnaelu kõige paremini iroonia?
— Ehk tundub vaid mulle nii, et ümberringi on küünilisust väga palju. Suured narratiivid on ennast kuidagi tühistanud, ilukõne, milles pole kübetki irooniat, tundub linnakontekstis kohatu. Kui sa tahad usutavalt kirjutada, pead esmalt suutma kirja panna küünilise poole, et siis sinna kõrvale midagi lootusrikast ehitada.
— Kas see võõrandumise motiiv on seotud sinu Inglismaa-õpingutega?
— Käisin jah Oxfordis, mille ma 2006. aasta kevadel filosoofia, politoloogia ja majanduse erialal lõpetasin. Spetsialiseerusin peamiselt filosoofiale. See võõras ühiskonnas endassetõmbumine oli ka esimeses luulekogus sees. Vahetasin kuue aasta vältel pidevalt asukohta, veetes ühe aasta Eestis ja teise Inglismaal, ilma et mul oleks kuskil kindlat kodutunnet olnud. Mingeid konkreetseid paiku ja sündmusi luuletused ei kirjelda, ent ümbritsevaga suhestumise võimatuse tunnet annavad need edasi küll.
— Kas filosoofiaõpingud on aidanud sul elu mõttele lähemale jõuda?
— Seda on kõige enam aidanud teha töö, mida ma teen. Tulin kohe pärast ülikooli lõppu Heateo Sihtasutusse, kus teen seda, mida kõige paremini oskan, ehk kirjutan. Kõige hullem on pühendada päevast kolmandiku tegevusele, mille kasulikkust ise ei usu. Põhiidee on teha tööd ja teenida raha, ilma et peaksin oma hinge müüma. Et tunneksin iga päev, et teen väärt asju.
— Miks sa väärtustad lakoonilisust?
— Pealkiri “Lakoonia” tähendab, et mulle ei meeldi tühjad ja mõttetud sõnad. Loodetavasti ei ole minu luulekogus ühtki üleliigset sõna, igal real on mingi kontseptsioon. Siin oli kasu filosoofiaõpingutest – kui esseesid kirjutades läksin teemast kõrvale või tõin sisse mittevajalikke ideid, tõmmati neile kohe punane joon alla. See tuletas meelde, et sõnad on miski, millel peab alati mingi mõte taga olema.
— Millised autorid on sind mõjutanud?
— Arvan, et seda on teinud Nietzsche aforismid, nii stiililt kui ka sisuliselt. Neis on palju mänglevust ja kergust, samal ajal on nad provokatiivsed, võtavad mingi stamparusaama ja pööravad selle pea peale. Lugeja saab sellest laheda tõuke. Aga parim luulekogu, mida ma olen lugenud, on Jorge Luis Borgese “Hargnevate teede aed”, kuigi tegu on proosaga...
— Milliseid tekste püüad kirjutada?
— Nietzschel on aforism, et luuletajad kasutavad riimikaarikut seepärast, et nende luuletused ei suuda kahel jalal käia. Minu arvates on heas mõttes kaks äärmust: on sellised nagu Kivisildnik või Jaan Pehk, kes kirjutavad hästi lühikesi ja tabavaid asju välispidiselt, kõrvaltvaataja pilguga, ja on näiteks Kristiina Ehin või Mihkel Kaevats, kes on täiesti teistpidi huvitavad kirjanikud. Ise üritan leida keskteed.
— Kas sa oled nõus väitega, et su luuletused on kirjutatud teatavalt distantsilt?
— On olemas seestpoolt ja väljastpoolt kirjutavad autorid, mina kirjutan kindlasti väljast. Loen hea meelega ka sellist segasevõitu ja veidi irratsionaalset teadvusevoolu, aga ise sellist kirjutada ei suuda. Üritan teha nii, et tavalugeja aru saaks. Kui sa avad seal oma sügavalt freudistlikku psyche’t, siis ei lähe see talle korda. Tahaksin, et ka paduärimees, keda kunstivärk üldse ei huvita, tunneks luulekogu avades ja lugedes rida “eesmärgiks on tagasi saada hing”, et see on tema oma keeles: eesmärk, tulemus...
