Tänu rahva tublile tööle, heale ettevõtluskliimale, välisinvesteeringutele ja EL-i abirahadele on Eesti olnud edukas riik. Kas edukas saab olla ka olukorras, mil palgatase on kasvanud tööviljakusest kiiremini? Kindlasti saab. Selleks on aga vaja selget nägemust. Võtmesõnadeks võiks olla sihipärasem haridus-, teadus- ja ettevõtluspoliitika, õppurite loovuse arendamine ja ettevõtluse toetamine tootmise automatiseerimisel ning robotiseerimisel.
Praktika on näidanud, et riigipoolne hariduse suunamine toimub põhiliselt riikliku tellimuse kaudu, ent see on osutunud ebapiisavaks. On ilmne, et nn pehmete erialade lõpetajad lähevad suhteliselt harva õpitud erialale tööle. Tehnilistel erialadel õppijad aga suunduvad enne lõpetamist erialasele tööle ja osa õppureid jätab kooli pooleli. Sestap satub ka poliitikasse ja riigivalitsemisse rohkem pehmete erialade esindajaid, kel puudub kogemus ettevõtluse, tootmise ja tehnika alal. Seetõttu kipuvad need valdkonnad jääma tähelepanu alt välja.
Rohkem roboteid
Otstarbekas oleks soodustada stipendiumite maksmisega õppimist erialadel, mis edendavad majandust. Üks selline eriala on robotitehnika. Tallinna tehnikaülikoolis toimub selline õpe teise eriala sees, mis on aga ebapiisav. Oleks ideaalne, kui Eestis oleks tugev ettevõte, mis toodaks roboteid. Kui selle loomine on spetsialistide põua tõttu raskendatud, annaks suure efekti teistes riikides toodetud robotite rakendamine meie ettevõtetes. Kui kiirelt käivitada robotialane spetsialiseeritud õpe ja töökogemusega inseneride ümberõpe, saaks hakata jõuliselt toetama robotite kasutamist tööstuses ja põllumajanduses.
Praegu kasutatakse enim roboteid Jaapanis, Saksamaal ja Itaalias. Eesti arengu pikema aja miinimumprogramm võiks olla: kõige enam roboteid ühe miljoni elaniku kohta.
