Romaaniülikool: Philip Roth “Portnoy tõbi”
Mis tahes kunst lubab sedagi, mis tegelikkuses võimalik ei ole. Mitte ükski arst ei jaksa kuulata hoolealuse monoloogi, mis kestab mitusada lehekülge. Philip Rothi romaani kui leidlikku julgustükki on ehk kergem mõista siis, kui kujutleda, et näiteks Oskar Lutsu “Kevade” oleks kirjutatud Tootsi, veel pöörasem, Raja Teele katkestamatu monoloogina.
Aga kui palju kinnisem võrreldes Alexander Portnoyga on iseenesest riuklik Teele, kes teadis Kentucki Lõvist märksa rohkem kui viktoriaanlikust Inglismaast!
Alexander Portnoy ei jutusta kõigest, mis hingel, omasugusele. Tema kuulajaks on lavastatud arst, kes ei sekku patsiendi juttu (pihtimus see ei ole, sest pihtimus oleks alati alandlik) kuidagimoodi ja kehastab ühtaegu kogu maailma – kuivõrd romaani võib lugeda igaüks. Võime mõista, et noore Portnoy teada on kuulaja temast kogenum, kuid ka konventsionaalsem ja just neid konventsioone ta rün-dabki. Philip Rothi järgi on tema minajutustaja siruli tõmmatud rebell, subjekt mitte suletud purgis, vaid lahtisel tasapinnal.
Seepoolest erineb noor Portnoy kahest teisest tegelasest mujal. 1944. aastal avaldas Pär Lagerkvist (1891–1974), 1951. aasta Nobeli auhinna laureaat, romaani “Kääbus” (ee 1965). Selle minajutustajaks on olend, kes mõistab väga hästi, et ta ongi jäädavalt väike. Lagerkvisti järgi tähendab see aheldatust ilma vabaduseta ehk püsivat vihaseisundit. 1959. aastal ilmus nobelist Günther Grassi (1927) romaan “Plekktrumm” (ee 1990), küüraka kääbuse Oskar Matzerathi minajutustus.
Kumbki peategelane ei saa muuta ennast, ehkki maailm nende ümber muutub väliselt kogu aeg. Sääraste minajutustajate maailm ei saa edaspidi parem olla, sest vigasus on lõplik. Maailm väljaspool neid katsub olla senisest parem, kuid nii Lagerkvisti kui ka Grassi järgi on ka see illusioon, sest kurjus ei saa muuta maailma paremaks. Väike hing jääb väiklaseks (August Sang 1957).
Pigemini on noor Portnoy lähedane rootsi kirjaniku Stig Dagermani (1923–1954) novelli “Kus on mu islandi kampsun?” (kogust “Öö mängud”, ee 1966) minajutustajaga, kes on küll ka omadega puntras, ent mitte kurjusest. Seksuaalseid üksikasju Rothi romaanis ei pea lugema nagu harjumatut avameelsust. See jääb muu sekka. Põhiprobleemiks on (nagu Dagermanilgi), et noor Portnoy lebab, olemata halvatu, olukorras, kus ta peab tõmbama piiri konventsionaalse kodu ja irratsionaalse iseseisvuse vahele. See nõuab alati eneseületamist, ainult et kes meist teab, kui suur on see “sina ise” ja kui kõrgelt tuleb temast üle hüpata? Alexander Portnoy räägib oma eneseületamisest ilmselt kellelegi, kel on juba sellealaseid kogemusi, ehk ta on avameelne teistsuguse maailma ees (teadmata sellest suurt midagi). Tema enda maailm on veel väga segamini.
Ateism ja sõlmeline vaatepunkt
Kõige lihtsam viis eristada jutustamise vaatepunkte (ingl point of view) on teha kindlaks, millises grammatilises isikus (mina, sina jne) kõne esitatakse. Sedaviisi on see võimalik siiski vaid keeleõpikutes. Alexander Portnoy räägib arstiga, iseendaga, oma perega, kaaslastega, kogu maailmaga, kusjuures arst ja maailm ei ole dialoogipartnerid. Isale ütleb ta, et tal pole religiooni ja ta ei usu ühtegi neist, sest “nad on kõik valed”. See on nooruki trots isa suhtes, mitte kuulutus arstile. Mõni lehekülg hiljem teatab ta end karjunuvat, et on ateist: “Kui asi puutub religiooni, siis ei ole ma keegi, ja ma ei kavatse teeselda, et olen keegi, kes ma ei ole!” Niiviisi ütleb ta juba mitte enam isale isiklikult, vaid poolenisti justkui kogu maailmale.
“Ateism” ei tarvitse tähendada tingimata ainult kõlvatust agressiivse nihilismi kujul. Ta võib seisneda ka jumalasalgamises maapealsete hüvede nimel, aga ka protestis religioosse dogmaatika vastu. Viimati nimetatud aspekti sisu saab sõnastada küllalt lihtsalt: inimese osaks jääb pidevalt õppida, millal tuleb kohaneda, sest nii on targem, ja millal tuleb jääda iseendaks, sest nii on õigem. Olla neis asjus kellegi teise õpetaja on alati köietrikk.
Alexander Portnoy seda veel ei mõista. Ta õpetab teisi, saamata aru, kui palju tuleb õppida endal (see motiiv tuleb esile ka tekstis). Seetõttu ei püsigi jutustaja vaatepunkt Philip Rothi romaanis sugugi paigal. Ortodoksselt vaatekohalt puhas jumalavallatus.
Philip Milton Roth
sündinud 19. märtsil
1933 New Jerseys Newarkis
•• Vanemateks Poola päritolu juudid, ise kasvas Newarki juudi linnaosas nimega Weequahic
•• 1950 lõpetas kohaliku keskkooli, 1954 Bucknelli eraülikooli Lewisburgis: 1955 Chicago ülikooli magistrikraad inglise kirjanduses
•• Õpetanud Iowas, Princetonis, Pennsylvanias ja mujal kirjalikku väljendusoskust, praktilist poeetikat ning nüüdiskirjandust. Loobus õpetamistööst 1992
Teoseid
•• “Goodbye, Columbus” (1959), “When She was Good” (1967), “Portnoy’s Complaint” (1969, ee 2003 “Portnoy tõbi”, tlk Lauri Pilter), “My Life As a Man” (1974), “Zuckerman Unbound” (1981), “The Anatomy Lesson” (1983), “The Praegue Orgy” (1985), “The Facts. A Novelist’s Autobiography” (1988), “Patrimony. A True Story” (1991), “Operation Shylock. A Confession” (1993, ee 2005), “Operatsioon Shylock. Pihtimus”, tlk Tõnis Arro ja Lauri Pilter), “American Pastoral” (1997 ), “I Married a Communist” (1998), “The Human Stain” (2000), “The Plot Against America” (2004), “Everyman” (2006), “Exit Ghost” (2007) jt
Filmid Rothi teoste järgi
•• “Goodbye, Columbus”, 1959, film 1969, rež Larry Peece
•• “Portnoy’s Complaint”, 1969, film 1972, rež Ernest Lehman
•• “The Human Stain”, 2000, film 2003, rež Robert Benton
•• “American Pastoral”, 1997, film töös, valmib 2009
Narratiivne mina Eestis
•• See on olnud jutuks mitmes varasemaski romaaniülikooli loengus, et kuigi “mina” ja “autor” erinevad teineteisest küll alati, on neil siiski ühisosi. Esimesi, kes sellest siin kandis lähtus, oli Otto Wilhelm Masing (1763–1832), kes ei peljanud olla isiklik ei ajalehes ega luuleski. Friedrich Robert Faehlmann jätkas seda. Ilmselt olemata kumbagi lugenud, oli isiklik Juhan Liiv.
•• XX sajandi algul katsus isiklik olla Friedebert Tuglas, tõendiks “Felix Ormussoni” (1915) saamislugu. Järgnevas proosas oli radikaaliks Karl August Hindrey novelliga “Isa” (1934). Lapse ja vanema konflikt oli olemas juba Tammsaarel, kuid just Hindrey toob sisse selle, mis on tunnuslik ka Rothile, nimelt kuidas laps ise räägib oma vanematest ja kui palju see “endise” lapse jutt iseloomustab teda ennast. Erinevalt Rothist on Hindrey siin traagiline. Rothil puudub janu vahetu otsekohesuse järele, mida Hindreyl ei kustuta miski.
•• Vaino Vahing leidis mina-suhete kujutamises hoopiski kolmanda tee ja Madis Kõivul on pakkuda neljas. Neid kõiki ühendab Rothiga aga seesama probleem: kas konventsionaalses maailmas on naer (muigest irvituseni) avameelsuse hetkedel lohutavam kui kurb kaastunne? Kes on lugenud Gustav Suitsu “Kerkokella”, jääb Rothi lugedes mõtlema.
