Kui eelmisel nädalal hävitas metsapõleng Harjumaal Vihterpalus sadu hektareid metsa, siis see nädal tõi kaasa tulekahju Ida-Virumaal Vaivara vallas.
Vihterpalu kustutustööd läksid riigile maksma miljon krooni päevas. 2006. aastal toimunud metsatulekahjud aga tõmbasid päästeameti kukrust välja enam kui 20 miljonit krooni.
Praegu käib autoga ligipääsmatus Narva karjääris Eesti suurim tsiviilotstarbeline lennuoperatsioon. Ka moraalselt vananenuks peetud lennukid ja kopterid tõusevad õhku iga seitsme minuti tagant ja kustutamine toimub tänu heale koostööle ladusalt. Ja on päris selge, et lennu-tunnid pole odavad. Mis omakorda paneb tõsiselt mõt-lema päästeameti käsutuses olevatele ressurssidele.
Veel mõni aasta tagasi tõdes toonane päästeameti peadirektor Mati Raidma, et ühes Harjumaa päästekomandos on ametlikult arvel pea 40 aasta vanune tuletõrjeauto. Teoreetiliselt pidavat see masin liikuma. Kas ka praktiliselt, pole teada.
Päris hirmutav on kuulda spetsialistide hinnanguid, mille järgi on meie päästjad võimelised küll kahes eri piirkonnas tuld kustutama, ent kolmanda suurpõlengu korral jäädaks juba tõsiselt jänni.
Kelle otsa siin vaadata? Kas nende poliitikute, kes alles hiljuti kaotasid sõjaväelised päästekompaniid ja kelle tõttu on päästeamet pidevas rahapuuduses virelenud? Või hoopis selle keskkonnaministri otsa, kes 1997. aastal metsavahtide ametikohad kaotas, mis omakorda tegi metsapõlengu avastamise keerulisemaks?
Muidugi, on selgemast selgem, et mets ei sütti iseenesest. Kusagil on ikka inimkäsi mängus. Kas tehakse siis hooletult tuld, visatakse metsaveerde suitsukoni või taotakse puruks pudel, mille killule peegelduv päikesekuumus metsaaluse süütab. Peale meeletu looduskahju mängitakse nii ka paljude inimeste – sealhulgas iseenda – eluga.
