WOLFGANG DRECHSLER: Koletis on jälle siin!
Uusi mõtteid ja sisekaemusi pole, ringi traavivad ainult vanad kavad ja väsinud argumendid. Põhiväiteks on jällegi see, et väikeste omavalitsuste liitmine viib automaatselt suurema tõhususeni, parema teenuste kvaliteedini, paremate töötajateni jne.
Nagu avalike asjadega ikka juhtub, pole mõnele küsimusele võimalik vastata, mõned sõltuvad arvamustest, teised jälle erakonnapoliitikast ja ideoloogiast ning mõned on lihtsalt faktiküsimused. Kuu pole tehtud juustust, Hugo Chávez pole Eesti president ning omavalitsusüksuste liitmine ei suurenda automaatselt tõhusust ega paranda teenuste taset. Ta lihtsalt ei tee seda – ja maailmas pole õpetlast, kes väidaks vastupidist. Põhiväide on faktiliselt vale.
Tõsi, omavalitsusüksuste liitmine võib olla mõttekas. Et seda teada saada, läheb vaja väga selget arusaama kontekstist – näiteks kohalikust majandusgeograafiast ja tema dünaamikast, teise tasandi kohaliku omavalitsuse toimimisest ning eriti omavalitsuste ülesannetest ja rahastamisest. Väga hoolsalt tuleb uurida spetsiifilises kohas ja ajal kehtivaid fakte. Võib juhtuda, et omavalitsused ei suuda täita neile antud ülesandeid, kui nad on liiga väikesed – aga sel juhul pole nad mitte lihtsalt liiga väikesed, vaid liiga väikesed nende ülesannete jaoks, mille üle tulebki vaielda. Mis puudutab sünergiat ja mastaabiefekti, siis on võimalik teha omavalitsuste koostööd nii mitmes eri vormis, et neid ühendada polegi vaja ja ometi on kogu vajaminev sünergia olemas.
Kaasrahastamise müüdid
Sama kehtib Euroopa Liiduga asjaajamise puhul: jutt, et kaasfinantseerimiseks ja EL-i tõukefondide kaasamiseks on vaja teatud suurust ja rahalist jõudu, on müüt. Hiljutine uuring Saksamaal näitas tegelikult, et tõukefondidega seotud ülesannete puhul olid halvimad 100 000–200 000 elanikuga linnade saavutused, samal ajal kui alla 5000 elanikuga omavalitsused esinesid üsna edukalt. Kaasrahastamise küsimused seevastu ei paista üldse suurusega korreleeruvat.
Kui arvestada ka konteksti, siis on Euroopas külluses häid näiteid toimivatest mikrokogukondadest ja nende toimimine muutub e-valitsemise abiga järjest lihtsamaks. See, et personalikulusid ei õnnestu suuremate omavalitsuste loomisel säästa (pigem need hoopis kasvavad), on empiiriline fakt, mida on kolme viimase aastakümne jooksul tõestatud igal pool Euroopas.
Teisest küljest, vaadates mitte üksnes rahaliselt, on selliste reformide demokraatlik hind tohutu: need viivad kohaliku identiteedi nõrgenemiseni, võimekate inimeste väiksema kohalikul tasandil pühendumiseni, keerukama haldamise ning vastutustundetuma bürokraatiani jne. Need takistavad oluliselt kohalikku altpoolt lähtuvat demokraatiat ja kõigi eestlaste tõelist kaasamist oma maa valitsemisse. Veelgi enam kehtib see sunnitud liitmistega “modernsete“ totalitaarsete valitsuste puhul Prantsuse revolutsioonist alates, natside ja kommunistidega jätkates ja neist edasi. Need ei salli kodanikuidentiteeti, mis põhineb millelgi muul kui tsentraliseeritud ideoloogial ning kiirel vastuvaidlematul ülalt-alla käsutäitmisel. Jah, vähem omavalitsusi võib olla keskvalitsuse bürokraatia jaoks mugavam, aga isegi kui see on nii, pole selline mugavus demokraatliku riigi põhieesmärk.
Ideoloogiliselt absurdne
Tõsi, mõnes riigis on sellised reformid ometi isegi tänapäeval moes, aga siin-seal on üldse poliitiliselt moes palju halbu ja alusetuid mõtteid. Skandinaavia riigid on piisavalt jõukad ja rahulikud, et lubada endale avalikus poliitikas isegi sellise ulatusega vigu – praegune Soome näide on just selline viga. Enamik Soome avaliku halduse õppejõude ütleb teile, et see põhineb vanadel nägemustel ja iseliikuval automatismil. Seal, kus üksusereformid tegelikult toimisid, põhinesid need väga hoolsal uurimisel, kuidas ja mida säästa, mida nad parandaksid jne. Lihtsat automatismi seal pole. Eesti erijuhtumi puhul kuuleme me ainult juttu, üksnes retoorikat: pole hinnanguid, pole uuringuid, pole kalkulatsioone – puhas retoorika reaalsuse asemel.
Niisiis, milleks on tarvis jälle Eestis sellist reformi läbi suruda? Mis võib selle pooldajaid motiveerida? Nad kõik on ju intelligentsed ja heade kavatsustega inimesed, miks nad tahavad peale suruda reforme, millest nad peaksid teadma, et need on ebaefektiivsed, mittetoimivad ja ebademokraatlikud? Kui nad oleksid tõesti huvitatud edenemisest, koguksid nad kokku teemakohased uuringutulemused, selle asemel et võtta kõikehõlmavaid eesmärke. Ettepanekud pärinevad poliitilise spektri sellest otsast, mis rõhutab rahvuslikke ja pereväärtusi ning kohalikku identiteeti, kuid ometi on selge, et kohalike, eriti maakogukondade hääleõiguseta jätmine on nende ideedega teravas kontrastis (konservatism on alati ja igal pool kohaliku võimu sundliitmise vastane). See pole ka menukas, sest nagu me kõik teame, põlgavad Eesti inimesed ebatõhusaid, kaugeid, bürokraatlikke 1970. aastate stiilis kunstlikke üksusi, eriti veel, kui neid luuakse ülevalt alla. Selline organisatsioonistruktuur oli rohkem kui 15 aastat tagasi eestlastele ülearu hästi tuttav.
Ebapopulaarne reform, millel pole mõtet, on tõenäoliselt suur maksumaksja raha raiskamine, mis hävitab kohaliku identiteedi ja mille töövõimet pole kontrollitud – kokkuvõttes on tegemist tõesti halva ideega, mis nõrgestab Eesti riiki ja ühiskonda. Tuleb vaid loota, et see reform kukub läbi sama kiiresti ja kolinaga nagu kõik varasemad katsed.
