Günekoloog Kukotski ja vene hinge juhtum
Vene menukirjaniku mastaapne “Kukotski juhtum” on teos, kus ühe perekonna ajaloo kaudu jutustatakse kogu suure Vene impeeriumi murdelistest momentidest kahekümnenda sajandi pöördelistel aastatel. Raamatu peategelase, günekoloog Pavel Kukotski tegusamad aastad jäävad eelmise sajandi keskpaika. Ta abiellub oma patsiendiga, lapsendab tolle tütre ning kuna naine pärast keerukat operatsiooni pole enam võimeline lapsi saama, suunavad mõlemad oma piiritu armastuse peres kasvavasse väikesesse tüdrukusse. Kuid Kukotskite lähikondlaste hulk on tunduvalt suurem kui isa, ema ja laps ning me jõuame Ulitskaja laiahaardelist romaani lugedes tutvuda päris paljudega, kelle eluteed mingilgi moel Kukotskite perekonnaga lõikuvad.
Mõjus on Ulitskaja seal, kus ta ilmselt tänu oma bioloogi-geneetiku taustale tunneb end kui kala vees. Günekoloog Pavel Kukotski arutlused elu sünni ja säilitamise teemadel avaldavad toimet, neis on oma seaduspära ning loogika, samamoodi nagu ka Kukotski kindlas veendumuses, millega ta motiveerib naise õigust abordile. Huvi pakkuvad on ka üldiseid poliitilisi ja sotsiaalseid muudatusi ning meeleolusid kirjeldavad leheküljed.
Eespool mainitud tegelasterohkus aga on pigem romaani nõrkus. Kirjanik viskab kergekäeliselt õhku palju märksõnu ja teemasid, loobudes aga peagi neid kommenteerimast, ja kiirel moel sammuvad tuppa erinevad paljulubavad tüübid, et sealt sama kiiresti kaduda. Võimalik, et kogu see episoodilisus on olnud kirjaniku taotluslik valik, kuid ikkagi jääb hinge tunne, et tegu väga deus-ex-machinaliku lahendusega. Liiga kergelt kasutab autor peatüki lõppedes lauseid stiilis “ja rohkem sellest enam ei räägitud” või “ning sellega oligi teema igaveseks lõppenud”.
“Kukotski juhtumis” kohtame tabavaid karaktereid, tunneme ära universaalsed inimtüübid, keda leiab iga riigikorra ajal, ning adume tundeid ja unistusi, mis ei muutu läbi sajandite, kuid see kõik lahustub romaani autori grandioossete kavatsuste tallermaal. Selles, et Ulitskaja on andekas kirjanik, pole mingitki kahtlust, kuid monumentaalse üldistusena vene rahva ajaloole, eriti kahekümnenda sajandi neljakümnendate-kuuekümnendate aastate valguses, “Kukotski juhtum” siiski mõjule ei pääse.
