Kultuuriturism Haapsallu: kuldsed inglid ja vanaisa dresiin
Mida siis Haapsalus kindlasti vaadata? Muidugi piiskopilinnust, ajaloomuuseumi, Rannarootsi muuseumi, sidemuuseumi, Cyrillus Kreegi muuseumi ning tee peal võib põigata Taeblasse Ants Laikmaa majamuuseumi.
Meie alustasime raudteemuuseumist. Juba renoveeritud jaamahoone on omaette vaatamisväärsus – üks unikaalsemaid kogu Tsaari-Venemaal. Raudtee veeti 1870. aastal Peterburi lähedalt Tosnost Paldiskini. Kuna aga Haapsalu kujunes Peterburi kõrgseltskonna meeliskuurordiks, siis pikendati rööpaid Haapsaluni. Esimene susla ehk auruvedur saabus siia 1904. aastal. Praegusest suvepealinnast Pärnust ei peetud suurt lugu, Pärnu läks moodi alles Eesti ajal ja kujunes ka Nõukogude ajal venelaste meeliskohaks.
Raudteemuuseum on väga atraktiivne koos ka rööbastel eksponeeritud vedurite ja vagunitega. Muuseumi teadur Tõnu Tammearu küsis, kas ma olen kuidagi seotud Herbert Juskega. Ütlesin, et muidugi, ta on mu raudteespetsialistist vanaisa. Siis näitas ta vanaisa konstrueeritud dresiini.
Küsisin sedagi, kas kunagi taastub raudteeliiklus Haapsallu. Tammearu ütles, et neil oli külas käinud Juhan Parts, kes andis poliitikule omase vastuse: “Ei tea, kuid pole välistatud.” Lohutuseks näitasin talle Ludmilla Siimu 1970. aastate alguse maali “Perroon” reprot, kus jaama vaates on ka tolle aja rong. Võib-olla deponeeriks maali omanik selle raudteemuuseumi?
Haapsalu märgid
Mõtlesin, mis võiksid olla Haapsalu märgid. Küsisin enne teele minekut seda Andrus Kivirähkilt. Tema ütles, et muda! Nojah, seda ka, kuid olles ebaoriginaalne, võib selle väikelinna märkideks pidada piiskopilinnust, Valget Daami, Haapsalu pitsilisi salle, Tšaikovski pinki ja midagi veel, sest Haapsalu on äärmiselt kultuurilembene: seal toimuvad näitused ja muusikafestivalid. Mina isiklikult olen kultuuriturismi seisukohalt hakanud Haapsalu eelistama Pärnule. Mulle meeldib, et Haapsalu on kompaktne linn: jätsime auto linnagalerii juurde ja käisime kõik kohad läbi jalgsi.
Haapsalu võlu kinnitab seegi, et sinna on kinnisvara ostnud paljud Tallinna inimesed: kultuuritegelastest Jüri Kuuskemaa, Mihkel Mutt, Tiina Tammetalu, perekond Okased ning Olev Remsu. Kuuskemaa ütles, et ta käib oma “barakis” (mis on muidugi korralik maja) vähemalt korra nädalas ennast laadimas.
Kõik kiviviske kaugusel
Alustasime Evald Okase muuseumist, mis alustas hooaega
1. juunil. Avamisel oli ka 92-aastane vanameister, kes elab Merivälja pansionaadis, kus tema tuba meenutab ateljeed – tal on seal kõik tööks vajalikud materjalid (õlivärvid, pastellid ja pliiatsid) olemas. Väljapanek koosneb kahest osast. Alumisel korrusel on vanemad tööd alates sõja-eelsetest kuni ülal korrusel kõige uuemateni, mis on valminud pansionaadis. Ajakohane on 1958. aastal maalitud “Mahtra sõda”, kuna sel aastal on Mahtra sõja 150. aastapäev. Veel “Kaksikportee” 1941. aastast, mis loob kahe erineva tüpaaÏiga ambivalentsuse. Kuid see on Okasele alati omane olnud – ta ei maali puhtalt portreed või akti, vaid lisab sinna teisi figuure või atribuutikat.
Okas pole hoolimata kõrgest vanusest midagi kaotanud oma virtuooslikkusest. Ikka see vaba abstraktne värvimäng, mis on kombineeritud musta kontuuriga aktifiguuridega. Okase muuseumis toimub suve jooksul muudki huvitavat, programm on tihe, millele aitavad kaasa tema suure kunstnikudünastia liikmed.
Samas üle tee on linnagalerii – endine kultuurikeskus, mis eksponeerib praegu Eesti uuemat plakatit. Plakatikunsti hiilgeaeg oli 1980. aastate algul, nüüd on hea meel tõdeda, et on tulnud uus hingamine. Ka praegu on kesksel kohal kultuuriplakat – kõikvõimalike kontsertide, teatrilavastuste ja näituste reklaamid. Näeme karjuvat vastuolu tänavareklaamide ja autori-plakatite vahel. Viimati mainitus näeme ikkagi isikupäraseid ja kunstilisi lahendusi, mis seob uut põlvkonda kunagise ajaga. Muidugi on digitaalajastu loonud uusi võimalusi. Kasutades reklaamitavat materjali, ei jäta kunstnikud sinna panemata ka oma sõnumit. Asjata pole näituse pealkiri “Isikupära”. Meelde jäid Arbo Tammiksaare plakatid.
Oli ka väike vahejuhtum. Marko märkas galerii kõrvalruumides, et seal käib kõva tunglemine “kaltsuturul”. Kui ta turgu pildistama asus, tormas tema juurde keegi korraldajatest ja karjus: “Kes on lubanud teil pildistada?”
Kiviviske kaugusel on Epp Maria Kokamäe alles juuni alguses avatud galerii, kus ta jätkab oma inglite seeriat. Huvitava võttena kasutab ta raamist väljaminekut: maal jätkub seinamaalina. Kokamägi teadis rääkida, et galerii maja on ehitatud eelmisel Eesti ajal kohvikuks (seal asus Valdmanni kohvik). Nende pere omanduses on see olnud kaks aastat ja niikaua on nad seal ka remonti teinud. “Galerii on meie pere galerii, kus peale minu ja Jaagu maalide on eksponeeritud Liisu Arro keraamika ja tulevikus ka Johannes Arro fotod,” ütles Kokamägi.
Jõudsime veel käia Ilon Wiklandi galeriis. Wikland on teadagi Astrid Lindgreni lasteraamatute illustraator. Pea kõik Lindgreni raamatud peale “Pipi Pikksuka” on tema tehtud. Kellel poleks silme eest Karlssoni kuju? Miks on tema muuseum just Haapsalus? Ühes miljonimängus, kus küsiti, millises linnas on sündinud Ilon Wikland, läkski mängija õnge, valides Haapsalu. Tegelikult sündis ta Tartus ja hiljem kolis pere Tallinna, kus ta õppis prantsuse lütseumis. Haapsalus elasid tema isapoolsed vanavanemad ja ta veetis seal suvesid. Haapsalu puitarhitektuur oli talle Rootsis raamatuid illustreerides aga niivõrd mällu sööbinud, et ta kasutas seda Lindgreni juttude miljöötausta kujutamisel. Küsisin muuseumitöötajalt, kas pilt “Minu vanemate kodu” on tehtud nüüd, kui ta on korduvalt Haapsalu külastanud, või on see tehtud Rootsis mälu järgi. Selgus, et Rootsis. Hämmastav, kuidas lapsepõlve-mälestused jäädvustuvad lausa fotograafilise täpsusega.
Kokkuvõttes veel kord, Haapsallu tasub minna mitte ainult mudavannide ja kena ranna pärast, vaid ka kultuuri nautima. Muidugi magab linn sügavat talveund, kuid seda vilkam on elu suvel. Igal juhul tugevaim konkurent senisele suvepealinnale Pärnule.
Haapsalu - sündimata unelmate linn
Vene keisririigi suvepealinnaks peeti teatavasti Jaltat, inimesed, kes on seal kandis käinud, teavad, millised majesteetlikud paleed palistavad Musta mere randa. Kõik vürstide, suurvürstide ja miljonäride ehitatud, õukond igatses suvelgi armastatud imperaatori lähedal aega surnuks lüüa. Löö silmad lahti ja naudi!
Ent sajandivahetuse paiku sai keisril Jaltast parasjagu villand. Pikk tee pärast raudtee lõppemist üle Krimmi aheliku, ja kes see enam viitsis seda kaarikul ja kandetoolis rappuda? Ent peamine – Musta mere ääres polnud tervistavat muda, mille imepärastest olemusest oli Peterburi toonud kuulduse juba doktor C. A. Hunnius, aga eriti tema vanem poeg doktor K. A. Hunnius. Seda muda propageerisid keisri ihuarstid Karell ja Hirsch.
Keiser mõtleb keiserlikult. 1905. aastal tõmmati Keilast Haapsallu laiarööpmeline raudtee, millel pealtnäha nagu polnud mingit strateegilist ega majanduslikku mõtet. Ainus põhjus peitus selles, et keiser saaks oma keiserlikus rongis otse mudani sõita. Nikolai II külastaski Haapsalu juba 1905. aastal, mis sest, et raudteeliin avati ametlikult aasta hiljem, seda koos tänaseni Haapsalu ehteks oleva keiserliku vaksaliga. Keiser ei pööranud tähelepanu isegi ümberringi lõõmavale revolutsiooonile, tähtis oli selg terveks ravida. Haapsalu vaksali perrooni katusealune tehti keiserlik – kõige pikem Venemaal, ikka selleks, et keegi õukondlastest ei peaks märjaks saama, kui rong oleks vihmasaju aegu saabunud.
Näiliselt mõttetu raudtee oli tegelikult sügavalt mõttekas – ühendas pärispealinna Peterburi ja uueks suvepealinnaks kavandatud Haapsallu. Aastad 1905–1914 olidki Haapsalu arengus kõige nobedamad. Kerkisid mudaravilad, need pakkusid isegi sipelga-, raua-, männi-okka- ja soolavanne, kõike, mida siniverelised puhkajad Peterburist ja mujalt Venemaalt ihkasid.
Siis aga Haapsalu kiire areng katkes, keisriigi aeg sai ümber, meie kuulutasime välja oma riigi. Ent fantaseerigem veidi. Mis oleks, kui oleks? Keisririigi uues suvepealinnas oleks kihanud maailmaelu nagu Cannes’is või Monacos. Siin uhkeldaks samasugune tsaari suveloss nagu Jalta kõrval Livadias. Siin oleks pesapaigad kõigile suurvürstidele, Vene laiutamise poolest kuulsad miljonärid oleksid siin üksteist püüdnud ‰ikkide paleedega üle trumbata.
Kas meil on kahju, et seda kõike ei sündinud? Ainult pisut. Me saime selle pompoossuse asemel oma pisikese ja armsa riigi ja pöörasime Venemaale selja.
Olev Remsu
