ALVAR SOESOO: Miks istume rikkuse otsas?
Kinnistunud on teadmine, et meil pole maavarasid ning ainuke rikkus on meie põlevkivi.
“Fosforiidisõda” kätkes endas ka rahva vastuseismist igasugusele kaevandamisele. Sellest ongi tekkinud muinasjutt maavarade puudumisest. Kui avaksime oma meeled nende protsesside jälgimisele, mis on toimunud viimase kolme-nelja aasta jooksul maailmas, näeksime suuri globaalseid muutusi. Majanduskasv Hiinas ja Indias on tekitanud maailmas uue metallinälja. Alates 2003. aastast on enamiku metallide hinnad maailmaturul kasvanud ning praeguseks mitmekordistunud. Kui untsi uraanioksiidi eest tuli 2003. aastal maksta umbes 20 USA dollarit, siis 2007. aasta lõpus oli selle hind ületanud 130 dollari piiri ning on praegu stabiliseerumas 70–80 dollari vahel. Hüpped on toimunud ka vase, tsingi, plii, hõbeda, kulla ja paljude muude metallide puhul, rääkimata naftast ja gaasist.
Uus huvi uraani vastu
Kõrged hinnad on tekitanud välisfirmades, kelle maailmakäsitus on avatum, huvi meie mitme potentsiaalse maavara vastu. “Maagihuvi” fookuses asub praegu Ida-Virumaa. Mitmed Austraalia, Kanada ja Rootsi firmad mõlgutavad mõtteid Põhja-Eesti graptoliit-argilliidist (tuntud ka diktüoneema või musta kilda nime all) nii uraani, molübdeeni, vanaadiumi kui ka teiste metallide tootmisest. Huviorbiiti on sattunud ka plaatina rühma elemendid, kuld ja hõbe. Kas me siis ise ei teadnud nendest metallidest? Muidugi teadsime, aga teadmised jäid paraku suhteliselt ammusesse aega, kui elementide sisalduse määramise aparatuur oli algeline ning tootmiskulud elemendi turuhindadest suuremad. Praeguseks on olukord palju muutunud. Mitme nimetatud metalli tootmise hinnad on juba praegu või eeldatavasti lähitulevikus sellised, et tootmine tasub ennast ära.
Põhja-Eesti maapõues oleva graptoliit-argilliidi uraanisisaldus ulatub näiteks kohati kuni kilogrammini tonnis, kaevandamisväärsed on ka molübdeen, vanaadium ja ilmselt teisedki metallid, mille sisalduse kohta praegu lihtsalt andmed puuduvad. Uraani sisaldab ka fosforiit, samuti mitmed granitoidsed kivimid nii Põhja-Eestis kui ka mujal Eestimaal.
Rohkem kui pool sajandit on teada Jõhvi piirkonna aluskorra kristalsetes kivimites paiknev rauamaak, mille varudeks on aastakümneid tagasi arvutatud ligi 630 miljonit tonni (700 m sügavuseni). Rauamaak praegu suurt kaevandamishuvi ei paku, küll aga sellega seotud muud elemendid, nagu vask, plii ja tsink. Viimati mainitud kahe elemendi maagistumise jäljed on teada mitmel pool Eestis. Kuna Jõhvi maaki uuriti aastakümneid tagasi, polnud vähem esinevate elementide, nagu kuld, hõbe jt, sisaldust tollal võimalik kuigi täpselt määrata ja seepärast on meie teadmised Jõhvi piirkonna võimalikust maagipotentsiaalist väga lünklikud. Pole välistatud, et Jõhvi piirkonnal on geoloogiline sarnasus Rootsi Bergslageni alaga. See aga on oma maakidega mänginud üli-tähtsat rolli Rootsi riigi rikkuse tekkimisel aastasadu tagasi. Kas selliseid rikkusi peidab ka Ida-Virumaa või mõni teinegi koht Eestis? Tundub, et selle vastu tunnevad huvi välismaalased, mitte me ise.
Hiljuti aga viidi maapõueseadusse sisse muudatus, mis sätestab, et ükski taotleja ei saa geoloogiliseks uuringuks (mitte isegi kaevandamiseks) taotleda ühele maavarale rohkem kui 100 km2 ala. See võib tähendada, et välisfirmadelt võetakse soov investeerida meie maapõue uuringutesse, sest nõnda väikeselt alalt ei saa head pilti ette. Eesti riik aga hetkel sellistest uuringutest huvitatud pole.
Vajame uuringuid
Eesti maakoore ülemises osas on kasutatavad lubjakivi, dolomiit, liiv, kruus ja turvas. Alati ei ole ehituslike arengukavade tegemisel arvestatud nende maavarade olemasolu või kättesaadavust. Tallinna-Tartu maantee laiendamiselgi on vaja tohutul hulgal liiva ja kruusa, aga ka killustikku. Kui liiva ja kruusa võib avatavates karjäärides (kui neid lubatakse avada) isegi jätkuda, siis killustikuvajaduse rahuldamiseks on ilmselt vaja avada mitmeid uusi lubjakivikarjääre (millele on terav ühiskondlik vastuseis). Liiva vajatakse ka sadamalaiendusel. Et seda materjali napib, näitab asjaolu, et liiva kaevandatakse juba merest ja uute maardlate otsingud toimuvad meie territoriaalvetes. Jääb ka küsimus, kust saame graniitkillustikku. Kas kasutame oma materjali, avades näiteks Maardus maa-aluse kaevanduse, või toome seda endistviisi laevade ja rongidega? Milline variant on tegelikult keskkonda säästvam?
Lähituleviku võtmesõna on säästev, “puhas” energeetika. Alternatiivenergia otsingutel tegelevad arenenud riigid intensiivselt geotermaalenergia rakendusvõimaluste uuringutega. Eestis on selliseid uuringuid seni tehtud vähe. Termaalenergia kasutuselevõtt ei tasu praegu veel ehk end väga kiiresti ära, ent elu on näidanud, et ressursside hilisem juurutamine läheb sujuvamalt ja kindlasti odavamalt, kui baasuuringud on varem tehtud. Energia kallinemine on kahjuks kasvav trend ning geotermaal-energia ärakasutamine võib osutuda rentaabliks kiiremini, kui praegu arvata võime.
Maavarade kaevandamine pole looduse suhtes üldjuhul enam nii hirmuäratav tegevus kui paar aastakümmet tagasi. Paremad meetodid ja tugev keskkonnakontroll on hoovad, mis sellisel tegevusel silma peal hoiavad. Kogu maailmas pannakse suurt rõhku vähima mõ-juga, jätkusuutlikule maavarade kasutamisele.
Metallide kaevandamist Eestis ei saaks kindlasti võrrelda kunagiste plaanidega fosforiidi kaevandamisel ega ka põlevkivi- või lubjakivikarjääridega. Metalle on mõttekas kaevandada kohtades, kus nad on kontsentreerunud. Need alad on aga territoriaalselt väikesed ning kaevandamine toimub üldjuhul maa all, mõjutades seega ka keskkonda vähem. Maapõuerikkuste hea majandamine on aga kahtlemata kogu riigi edukuse ja heaolu allikas. Kogu meie ühisvarade paremaks hoomamiseks ei pääse me mööda tänapäevastest uuringutest. Konkreetsete riiklike uuringuteta võib Eestile jääda pealtvaataja roll tulevikumaavarade kasutamises ning kasumgi ei pruugi jääda Eestimaale.
