Malle Leis – luule lõuendil

Mul on kodus klaveri kohal üks akvarell – kärbse ning suure kollase õisikuga. Nõnda on mu toa õhk alati täis Malle Leisi maalitud õietolmu.

Malle Leis on eriline ja ainukordne või siis ainuline ja erakordne. Ma usun, et selline graatsilisus maalikunstis on alati nõudnud omajagu häbematust. Julgust olla ilus ja sentimentaalnegi. Malle Leis tundub saavat impulsid otse natuurist – loodusest ja selle ilusamatest õitest-, kuid tema piltidel on need õielehed võtnud hoopis abstraktsema kuju. Lõikelilled, mis asetatud tavaliselt mustale, akvarellide puhul ka valgele taustale. Tardunud õhku, kängitsetud omaruumi. Samas tundub, et need õied räägivad alati väga inimlikest asjadest – imetlusest, pettumusest, hoolivusest, kurbusest. Puhas luule, mis leidnud endale ainuõiged ja ühtaegu võluvalt juhuslikud jäljed värvis ja vormis. Ning sellist luulet on meil hädasti vaja ajal, mil poeetide asemel kipuvad sõna võtma raamatupidajad ja revidendid.

Tänu luule eest ja palju õnne, Malle!