IGOR KOTJUH: Eestivenelane tahab rääkida
Kuigi eestikeelses meedias on pronksiöö järel järjest enam märgata slaavi nimedega spetsialiste ja arvamusliidreid, on sellegipoolest ikka veel vara rääkida täielikust tasakaalust. Elus lävivad eestlased ja venelased tihedamini kui meedias.
Eestikeelne meedia alles avastab enda jaoks oma riigi venelasi ja õpib nendega suhtlema. Siinjuures on eriti huvitav panna tähele, kuidas ta seda teeb. Kui on tarvis kajastada eestivenelaste erialaseid saavutusi, siis on üks lemmikvõtteid tihtipeale n-ö grupipilt. Pealkirjaks pannakse ą la “Venelased tulevad“ ning selle all on valik eestivenelaste töid. See tähendab, et serveerimise puhul saab primaarseks autorite rahvuslik kuuluvus, mitte nende töö sisu. Justkui eri rahvusgruppide vahel kehtiksid töökvaliteedi suhtes erinevad mõõdupuud.
See näitab, et ka üldistused võivad olla ühekülgsed. Piltlikult öeldes on praegune Eesti nüüd juba valmis eestikeelseks tõlkeantoloogiaks “Eesti vene luule”, kuid näiteks kogumiku “Eesti armastusluule” tarbeks valivad koostajad lähitulevikus ikka veel üksnes rahvuselt eestlaste tekste.
Üksikud spetsialistid pääsevad meediapildile harvemini, aga neid tuleb järjest enam juurde. Nüüd võib suvalisest lehest lugeda intervjuud Vene Teatri näitlejaga või Eesti vene fotograafi isikunäituse arvustust. Ärimeestest ja sportlastest rääkimata, sest raha ja rekordid on alati olnud meedia fookuses.
Paistab, et eestivenelastega kontakti loomine on eestikeelse meedia jaoks suuremaid proovikivisid. Ma ei räägi pretsedentidest, vaid harjumuspärasest lähenemisest, hoiakust. Eelarvamused ja muud suhtlemistõrked tuleb ületada, sest millest ikka räägib kohaliku venekeelse elanikkonna arv, seesama vägev kolmkümmend protsenti, kui mitte sellest, et kahe rahvusrühma vahel on põhjalik ja ulatuslik kokkupuude. Seda koostööd võikski näha meedias rohkem.
Eraldi teema on eestivenelaste arvamusliidrid. Tegemist võib olla eestikeelses ja kohalikus venekeelses meedias samade persoonidega, kuid mitte alati. Seda suuresti seetõttu, et need avaliku elu eksperdid peaksid oskama ennast eesti keeles väljendada, mis oleks loomulik.
Nende inimeste arvamusega käib eestikeelne meedia ümber jällegi omapärasel viisil. Eesti vene intellektuaalid on teretulnud avaldama oma arvamust, kui vaatluse all on rahvusküsimus. Kuid sellega ei tohi liialdada, sest muidu võib asi minna ajapikku igavaks või lausa kurioosseks.
Toon näite. Mis juhtub, kui tinglikule venelasest eksperdile esitatakse pidevalt küsimusi integratsiooni kohta, kuid järsku palutakse tal mõtiskleda usalduse ja hoolivuse teemal. Kas ta peaks siis kirjutama sellest, kuidas nimetatud omadusi ilmutavad kohalikud venelased või kuidas neid on ilmutatud nende vastu? Sellise küsimuse võimalikkus näitab, et meedias valitsev psühhokliima vajab korrigeerimist, et Eesti vene arvamusliidritel oleks rohkem võimalusi arutada ka neutraalseid, mittepoliitilisi teemasid.
Midagi sellist juhtus hiljuti avalik-õigusliku televisiooni eetris, kui mõnda Venemaa jalgpallimängu kutsuti kommenteerima eestivenelasest ekspert, kes on üks Eesti jalgpalliliidu juhte. Kas sellest saab tulevikus tava? Kas keegi eestivenelastest võiks vahel kommenteerida muidki mänge? Ka selliseid, kus ei mängi Venemaa koondis?
Slaavi nimed märkmikus
Asi ei ole muidugi spordis. Sääraseid küsimusi võib esitada ka muudes eluvaldkondades, kus erineva etnilise taustaga spetsialistide ja ekspertide koostöö jääb eestikeelses meedias pahatihti märkamata. Järgmise näite märksõnaks on kultuur. Kujutame ette, et ajakirjanik teeb küsitlust teemal “Mida tähendab teile Oskar Lutsu looming?”. Kui tõenäoline on, et hiljem avaldatud materjalis näeb vastajate seas kedagi nimega Roman või Galina? Kui tõenäoline on, et ajakirjanik üldse helistab neile? Mitu slaavi nimega inimest on tema märkmikus, et arutada meie ühist kultuuri?
Mõni lugeja võib väita, et mitte kõik kohalikud venelased ei tunne eesti kirjandusklassikat. Eliit ehk teab. Aga kas üks rahvuseliit võib olla tugevam, kvaliteetsem, parem kui teine?
Eestivenelaste hulgas on mitmeid eri alade spetsialiste, kes on aastate jooksul õppinud selgeks eesti keele. Nende seas on neid, kes on samuti otsinud Eesti Nokiat, kellel on pakkuda julgeid projekte ja lahendusi. Nad on võimelised jagama oma kogemusi ja tahavad sellest rääkida. Meedia võiks tunda nende vastu veel suuremat huvi ja mitte ainult kurikuulsa integratsiooni pärast. Võimalikult erinevad hääled ja positsioonid aitavad mõista ühe või teise nähtuse tuuma ning üks meedia ülesandeid ongi tutvustada ja selgitada ümbritsevat maailma, anda sellest edasi ruumiline pilt.
