ANNA-MARIA PENU: Kas praegu on kusagil mujal parem elada?
Majanduslangust kinnitavad sünged uudised voolavad uudisteportaalidest läbi peaaegu iga päev ja kuigi rõhutatakse, et kriis on rahvusvaheline ning sellest ei pääse mitte keegi, küsib endalt nii eestlane kui ka hispaanlane: kas kusagil mujal oleks praegu parem elada? Kas kusagil mujal on elu soodsam, kergem, kindlam?
Näiteks Taani Kuningriiki on alati vaadatud imetlusega. Alles hiljuti pälvis selle riigi väike, 2,7-protsendine töötusemäär ja napilt üle protsendi ulatuv elukalliduse tõus viimasel aastal kiidusõnu paljudes Euroopa ajalehtedes. Kuid juba möödunud aastal oli Taani majanduskasv vaid 1,8 protsenti ning tänavu märtsis teatas Taani keskpank, et kahe aasta jooksul väheneb majanduskasv veelgi, jäädes 2010. aastaks 0,4 protsendi juurde.
Äsja avaldatud andmed tõendavadki seda, mida paljud rahvusvahelised analüütikud juba enne Taanile kõrvuti Suurbritannia, Iirimaa ja Hispaaniaga ennustasid: kinnisvarabuumi järsu lõppemise, naftahinna tõusu ning finantskriisi tõttu saab enim kannatada just nende riikide majandus. Kui juba kiidetud-imetletud Taani vaevleb viimase 18 aasta kõrgeima inflatsioonimäära käes (3,4 protsenti) ja perekonnad vähendavad kulutusi, siis väljavaated leida Euroopa Liidus riik, kus oleks parem-kergem-odavam elada, on äärmiselt kesised.
Raskem tööd leida
Debatt majanduskriisi üle käib tänaseks juba kõikides Euroopa riikides, kuid Hispaanias toimunu on ületanud kõik ennustused nii majanduslanguse kiiruse kui ka raskete tagajärgede poolest. Hispaania inflatsioon ületab juuni seisuga juba viis protsenti, majanduskasv jääb alla kahe protsendi ja töötute arv on tõusnud ohtliku 10,3 protsendini. Hiljuti tööta jäänutest üle poole teenisid leiba tänaseks niisama hästi kui seiskunud ehitussektoris.
Eestis on töötusprotsent võrreldes Hispaaniaga väga madal. Statistikaameti andmetel oli see näitaja käesoleva aasta esimeses kvartalis vaid 2,6 protsenti ja kuigi ennustatakse töötuse kasvu, pole see siiski nii hirmutav. Hispaanias oli töö leidmine äärmiselt raske juba varem ja aina raskemaks läheb. Isegi tavapäraselt suur tööjõunõudlus turismihooaja alguses pole suutnud töötute hulka vähendada. Mis veel muret tekitavam: töötute arv suurenes juunis veelgi, mida polnud juhtunud viimase 30 aasta jooksul.
Toiduhinnad kerkivad sama kiiresti kui eluasemelaenudega seotud euribor, kuid ometi on toimuval paljuski tugev spekulatsioonilõhn juures. Näiteks on Hispaanias viimase kolme kuuga tõusnud sidrunite kilohind lausa 64%! Kas seda saab tõesti põhjendada vaid naftahinna tõusuga, nagu seda tehakse mitmete toiduainete puhul? Või uudis, mis jõudis hispaanlasteni mõne nädala eest, kui Santanderi panga juht jutustas südamerahuga käesoleval aastal oodatavast kasumist: ei rohkem ega vähem kui 10 miljardit eurot puhaskasumit.
Samal ajal teatab Eurostat, et Eesti on hindade tõusu kiiruselt Euroopas kolmandal kohal, teda edestasid vaid Bulgaaria ja Läti. Nimelt on Eestis toiduainete hinnad tõusnud võrreldes möödunud aastaga lausa 18,3% ja teevad seda edaspidigi. Millega neid aina suurenevaid arveid siis makstakse?
Tuhande euro põlvkond
Hispaania minimaalne brutopalk on umbes 8900 krooni kuus. Eestis on see summa Eurostati andmetel 3600 krooni kuus – rohkem kui kaks korda väiksem. Töötajate keskmine brutopalk on statistika andmeil Hispaanias üle 20 800 krooni kuus, aga seda juba viimased neli aastat; Eestis oli sama näitaja Eesti statistikaameti andmeil märtsis 12 300 krooni ringis. Üle 11 miljoni töötaja Hispaanias moodustavad niinimetatud tuhande euro põlvkonna, mis teeb levinuimaks brutopalgaks 15 000 Eesti krooni kuus.
Selgub, et noortel on Eestis kergem oma karjääri alustada. Näiteks alla 25-aastaste seas on töötust Eestis vaid 10 protsenti, ent Hispaanias ligi 19 protsenti. Üle poole töötavatest Hispaania noortest teenib vaid miinimumpalka, olles koos pensionäridega vaeseim sotsiaalgrupp. Samas miinimumpension on Hispaanias hetkel üle 9400 krooni kuus, keskmine aga 12 500 krooni kuus. Eestis on keskmine vanaduspension 4588 krooni kuus.
Juulist tõusis näiteks elektrihind nii Eestis kui ka Hispaanias. Hispaania pere maksab nüüdsest elektri eest umbes 400–550 krooni kuus. Eesti näitajad liiguvad sarnastes piirides. Samas veearved on Eestis umbes 150–250 krooni ümber kuus, Hispaanias sõltub see piirkonnast, kus elad: Pamplonas elav perekond maksab kuus umbes 160 krooni, samal ajal kui Alicantes elav pere peab sama veekoguse tarbimise eest tasuma ligi 700 krooni kuus. Elupinna üürimisel või ostmisel on kulutused Madridis umbes kaks korda suuremad kui Tallinnas. Bensiinihindades suuri vahesid pole.
Vaatame ka põhitoiduainete, nagu näiteks piima ja leiva hinda, kus Hispaania hinnad on oluliselt kõrgemad. Eestis maksab leivakilo poes umbes 26 krooni. Hispaanias tuleb võrdluseks võtta sai, mida siin süüakse sama palju kui Eestis leiba, ja saia kilohind on 64 krooni. Tunduvalt kallim. Piima hinnaks on Tallinna poodides umbes 10 krooni liiter, Hispaanias on see hind jällegi kõrgem, keskmiselt 15 krooni liiter.
Aasta tagasi väitis Eurostat, et eestlase ostujõud on Euroopa Liidu keskmisest vaid 67%. Suurim ostujõud on Luksemburgi elanikul ning väikseim bulgaarlasel ja rumeenlasel. Eestlane oli 20. kohal. Kõike eelnevat silmas pidades on eestlase ostujõud ilmselt veelgi vähenenud ja selge on see, et võttes arvesse eestlase palka ja pensioni on hinnad kohutavalt kõrged.
Majanduskriisi julmusest tulenevat kasinust hakkavad aga kõigepealt maitsma ikka need, kel on kõige vähem: noored pered, üksikvanemad ning pensionärid. Vahet pole, kas elad Eestis või Hispaanias. Ja nad ütlevad, et kõige hullem ootab meid alles ees...
