ANTO RAUKAS: Energeetikast ja piirilepingust
Neist polekski mõtet rohkem kirjutada, kui Eestis poleks suurt hulka lihtsameelseid inimesi, kes arvavad, nagu võiks Eesti ja Venemaa suhteid preambuli mahahääletamisega kardinaalselt muuta. Ei muutu sellest midagi! Ei taastu enam kunagi suured naftavood läbi Eesti sadamate ega saa me gaasigi Venemaalt seetõttu odavamalt. Ja kui isegi kõik meie riigikogu liikmed käiksid kas hulgi või ühekaupa Kremli tippametnike kintsu kaapimas, osutuksid määravaks hoopis teised seaduspärasused, eeskätt majanduslikud.
Hoolimata näilisest hiilgusest ning nafta ja gaasi müügist laekuvatest hiigeltuludest, on Venemaa majanduslik seis nigel ja valitsejaid ootab sealgi ebameeldivate otsuste tegemine. Värskel energeetikaministril Sergei Sˇmatkol tuleb ellu viia Viktor Zubkovi valitsuse poolt kinnitatud energiamajanduskava, mis näeb ette tõsta 2011. aastaks elektrihinda 2,1 korda ja gaasihinda 2,2 korda. Gaasi Venemaal omamaiseks tarbimiseks lihtsalt ei jätku. Veelgi suuremad raskused on uute naftaväljade hõlvamisega, sest nende ettevalmistamine nõuab aastakümneid. Täitmata on jäänud riigi komplekssihtprogramm “Venemaa tuumaenergeetika arengukava aastateks 2007–2010 perspektiiviga aastani 2015”. Esialgu kavatseti käiku lasta 41 gigavatti võimsusi, hiljem vähendati seda 34 gigavatini, kuid reaalselt läheb käiku alla 10 gigavati. Rostovi ja Kalinini tuumajaama uued energiaplokid pidid minema käiku 2009. ja 2010. aastal, kuid need ei valmi enne aastaid 2011 ja 2012. Aastaks 2015 kavandatud kümnest uuest tuumaenergiaplokist läheb heal juhul käiku vaid neli. Väheneva naftahulga transpordiks jätkub tõepoolest vaid Venemaa sadamatest ja kui ka kinkida Venemaale suur osa Ida-Virumaast, ei suureneks sellest naftakogused Eesti sadamates.
Loomulikult peame me Venemaaga taotlema maksimaalselt heanaaberlikke suhteid, kuid need peavad baseeruma vastastikusel lugupidamisel ja austusel. Usun, et tunnen venelaste hingeelu paremini kui enamik Eesti nüüdispoliitikuid, ja julgen kinnitada, et lömitava partneri asemel hindavad venelased hoopis rohkem väärikust, tarkust ja julgust. Ratifitseerimisseadusest preambuli ärajätmise asemel tuleks kaaluda uue piirilepingu sõlmimist.
Vältides gaasisõltuvust
Kujunenud rahvusvahelises olukorras on riigi energeetilise sõltumatuse tagamine esmatähtis ülesanne. Igale vähegi mõtlevale inimesele peaks olema selge, et lähiaastatel on meie päästerõngaks vaid põlevkivienergeetika. Just tänu põlevkivile vabanes Vabadussõjast räsitud Eesti kiiresti välismaisest kütusesõltuvusest. Edu tagas eeskätt põlevkiviõli, millest ligi pool läks ekspordiks, sealhulgas Soome, Rootsi, Norrasse, Leetu, Lätisse, Saksamaale ja Belgiasse. Eksporditi ka bensiini ja teisi põlevkivisaadusi, kusjuures Eesti bensiin oli välismaisest kolmandiku odavam. Kodumaise bensiiniga sõitsid autod ja lendasid lennukid. Kütteõliga köeti vedureid, sõjalaevu, vabrikuid ja elamute keskkütet. Immutusõli kasutati raudteeliiprite, telefonipostide ja sildade kaitseks mädanemise vastu. Juba 1924. aastal pandi Tallinna elektrijaam põlevkiviküttele, Tallinna gaasivabrikust aga saadi põlevkivist valgustusgaasi. Raske on põlevkivi osa ülehinnata ka meie iseseisvuse taastamise keerukatel aastatel, mil olime Venemaa majandusblokaadi haardes.
Just tänu stabiilsele põlevkivienergeetikale on Eesti seisund elektri tootmise ja jaotamise osas seni olnud hea. Kuid olukord muutub keeruliseks 2015. aasta lõpus, mil Narvas tuleb vastavalt Euroopa Liidu nõuetele sulgeda sealsed vanad tolmpõletuskatlad. Praegune Narva jaamade genereeriv võimsus on 2100 megavatti. 1. jaanuaril 2016 on kahe renoveeritud ploki võimsus Narvas ainult 430 megavatti ja kui sellele lisandub veel 400 megavatti, ei kata see meie kasvavaid vajadusi. Eestisse on vaja kiiresti ehitada oma tuumajaam, kaasates selleks nii riigi kui ka eravahendeid ja väliskapitali. Mind panevad imestama väited, et Eesti tuumajaam ei valmi enne 2030. aastat. Kui Ansipi juhitud valitsus ja Eesti Energia juhtkond kavandasid nullseisus oleva Ignalina tuumajaama 1500-megavatise võimsusega ploki valmimist 2015. aastaks, siis miks peaks väiksem jaam Eestis võtma kaks korda rohkem aega? Kuid üks on kindel: me ei tohi sattuda sõltuvusse Venemaa gaasist.
Selle asemel et kulutada aega ja energiat pseudoprobleemide lahendamisele, mille üheks näiteks on piirilepingu ratifitseerimisseaduse preambul, peaksid meie poliitikud tegelema reaalsete probleemidega, milleks on eeskätt eesti rahva majanduslik käekäik.
Preambuli argumenteerimata äravõtmisega kaotaks riigikogu rahva lugupidamise ja venelaste austuse ning tulu ei tõuseks sellest karvavõrdki. Kohe leiaks Venemaa uue ajendi, millega esitada meile uusi absurdseid nõudmisi. Selle peale on nad meistrid!
