HEIDI PRUULI: Pall oma väravasse?
ETV tänavune, kärbitud eelarve on 195 miljonit. On seda palju, vähe või parasjagu?
Kirglikke vaidlusi avalik-õigusliku televisiooni ja raadio ümber mäletame sestsaadik, kui meediaturule tulnud erakanalid hakkasid end veidigi kindlamalt tundma. Muidugi kiirendas tekkinud konkurents kogu valdkonna arengut, sundides ETV-d ja Eesti Raadiot otsima julgemaid programmiuuendusi ja ökonoomsemaid majandamisviise. Ent mida jõulisemaks muutus kommertskanalite lobitöö ja mida rohkem iga vaataja-kuulaja pärast rabeldi, seda ebamäärasemaks muutus riigi suhtumine avalikku ringhäälingusse.
Pikkamisi kogunenud pingete maandamiseks sõlmiti 2001. aastal “vaherahu”, mis suunas kogu reklaami erakanalitesse, kuid pani nood selle eest maksma litsentsitasu, omamoodi ressursimaksu riigile. See rahu kestis täpselt nii kaua, kuni meediaturu jõujooned püsisid.
Nüüd, kus digitaalringhäälingule üleminek on käeulatuses, meediamaastikule lisandub üha uusi telekanaleid ja konkurents mitmekordistub, näitavad nii riigi esinduskogu kui ka täitevvõim rahvusringhäälingu vastu üles mitte lihtsalt ebalust, vaid ükskõiksust ja tõrjuvust. Kuidas teisiti tõlgendada hiljutist seadusemuudatust, millega kaotatakse litsentsimaks ja kingitakse nõnda riigi kehvale majandusseisule vaatamata 50 miljonit välismaise kapitaliga opereerivale erameediale? Oli see tööõnnetus või teadlik žest, samal ajal kui rahvusringhäälingu tänavusi eelarvetoetusi vähendati 37 miljoni võrra? Erakanalitele väidetavalt hüvitatakse kulutused digiplatvormile üleminekuks (kus nad juba niigi on) ja programmi mitmekesistamiseks, mis toob parimal juhul veelgi suurema valiku naistevahetusi, Ameerika supermodelle ja meeleheitel koduperenaisi.
Neli kuud tagasi esitasime kultuuriministeeriumile Eesti rahvusringhäälingu arengukava aastateks 2009–2012. Meie tele- ja raadioprogrammide tulevikuplaanid on seal üksipulgi kirjas. Ministeeriumidest ei kuuldu vastuseks kippu ega kõppu. ETV2 kontseptsioon, mille ringhäälingunõukogu mullu augustis heaks kiitis, ei pälvinud ilmselt riigi heakskiitu – selle kulude katmiseks ei leitud tollal veel helget uut majandusaastat uskuvas eelarves raha. Kümme miljonit käivitustoetust laseb luua ja katsetada teise kanali tehnilist valmisolekut ja seda olümpiapäevil ka tehakse. Aasta lõpuni on ETV2 eetris lasteprogrammiga, mille kulud kaetakse ETV1 arvel. Nõnda pääseme lõpuks ometi piinlikust olukorrast, millele nädal tagasi juhtis tähelepanu Katrin Saks, näidates, et Eesti Vabariigi rahvusringhääling on televäljundi mõttes samas reas kõige madalamal arengutasemel olevate Euroopa riikidega. Jah, kanalite arvult jõuame me juba peaaegu samale tasemele, kus on praegu Moldova ja Bulgaaria… Kuid ilma piisava rahalise katteta 2009. aastal pole ETV2 jätkusuutlikkusele ühtki tagatist.
Otsuste taust
Eesti senine majandusedu pole rahvusringhäälingu rahastamises võrdväärselt kajastunud. Pigem kumavad otsuste tagant aina selgemalt läbi korporatiivsed huvid, poliitilise võimu kindlustamise soov ja avaliku ringhäälingu toimemehhanismide puudulik mõistmine. Hiljaaegu ütles valitsusjuhtki, et rahvusringhääling peaks olema efektiivsem ja võtma õppust erakanalitelt, kus palgakulud on vaid 15 miljonit aastas. Ta ei maininud, et mullune telereklaamiturg pööritas 479 miljonit. Kogu see raha liikus läbi erakanalite eelarvete, tuues televaatajateni kümneid tuhandeid tunde meelelahutust, suuremas osas välismaiseid seriaale ja mängufilme.
Miks siis nii? Mida riik avalikult ringhäälingult üldse ootab? Ja kas riigi ja rahva ootused langevad ikka kokku? Rahvusringhäälingu seaduse järgi just nagu küll. Seal sätestatud kohustused kõlavad rahva ja riigi suhtes väärikalt ja lugupidavalt: turvatud rahvuslik infoväli, rikas kultuuriruum, Eesti ühiskonna sidusus.
ETV on ööpäevas eetris 24 tundi, millest neli-viis tundi on tekstiuudiseid. Omatoodetud saateid (valdavas osas info- ja kultuuriprogramm) on päevas veidi üle üheksa tunni. Kodumaistelt produktsioonifirmadelt tellitud või koostöös toodetud saateid ning Eesti filmitootjatelt ostetud filme on päevas eetris üks tund 45 minutit. Ülejäänud kaheksa tundi kuulub mujalt maailmast (peamiselt Euroopast) ostetud mängu- ja dokumentaalfilmidele, lasteprogrammile, kvaliteetsarjadele.
Kiirelt, odavalt, väärtusetult?
Kui meie efektiivsuse näitajaks oleks rohkem saateid vähema raha eest ja kui ETV peaks hakkama mõtlema ennekõike saadete võimalikult vähesele hinnale ja suurele publikumenule, siis kodanikuna ma protestiksin. ETV programmi peatoimetajana veelgi enam. Kiirelt ja odavalt tehtud saated on nagu ühekordsed papptaldrikud, mis ajavad asja ära, kuid on pärast tarvitamist väärtusetud. Tean mõnede Euroopa kolleegide kogemusi odavate saadete tootmise alalt – näiteks Ungari MTV-st, kus turumajandusliku mõtlemise ees taganev muusikatoimetus püüdis elus hoida kontsertide salvestamise traditsiooni, tehes üles-võtteid kahe käsikaameraga. Paraku ei meeldinud sellised saated vaatajatele. Vaataja nõudlikkus kasvab kiiresti, sest maailma teleprogrammi paremik on hõlpsasti kättesaadav. Ainus, mida maailmakanalid ei paku, on eestikeelsed omasaated. Selle
n-ö ebaefektiivselt kuluka programmi väärtus kasvab ajaga. Kokkuhoid selliste saadete mitmekesisuselt, mahult ja kvaliteedilt on karuteene nii endale kui ka oma järglastele.
Kümneprotsendine eelarvekärbe ETV mõõtu telejaamas tähendaks valikut halbade ja väga halbade otsuste vahel: suuremahuliste sarjade lõpetamist, tervete tegevusalade või all-üksuste sulgemist. Kas peaksime loobuma “Terevisioonist”, “Eurolaulust”, “Laululahingust”, kultuuriuudistest või teatrilavastuste salvestustest? Etteantud piirarvu puhul peaaegu neist kõigist korraga? Mis on õigupoolest praeguses ETV programmis liigne, nii et selle mahakriipsutamine ei riivaks ühegi Eesti inimese huve? Või on viga hoopis selles, et paljudele erinevatele huvidele ei olegi saateid?
Sellistes aruteludes käiakse sageli välja suurtest spordivõistlustest loobumise kaart. Ometi on spordil rahvast ühendava jõuna täita oma missioon. Isegi kui Eesti sportlased ei võistle, on spordiülekannetel võime luua ühist elamust ja meie kohustus on seda jõukohasel viisil toetada. Sama tähtis on tuua iga Eesti inimeseni kultuuri suurpeod: lähenev öölaulupidu, 2009. aasta laulu- ja tantsupidu oma tuletoomise, rongkäigu ja kontsertidega, vabariigi aastapäeva pidulikud üritused ja muud üldrahvalikud sündmused. Ja tuleva aasta kahed valimised, millel osalemiseks on igal kodanikul õigus saada objektiivset ja tasakaalustatud informatsiooni.
Valitsuse õõnes retoorika
Eesti rahvusringhäälingu tänavusest riigitoetusest tagasi võetud umbes 37 miljonit ja 2009. aastaks prognoositav umbes 40-miljonine kärbe asetab rahvusringhäälingu tihenevas konkurentsis väga täbarasse seisu. Sellegipoolest ei kirjutaks ma rahapuudusest ajal, kus Eesti riigi eelarve tuleb tasakaalu saada. Keerulistel hetkedel suudetakse vähemaga läbi ajada, ent kokkuleppeks on vaja vastastikust usaldust. Valitsusliikmete kokkuhoiule manitsev retoorika kõlab õõnsalt, kui pitsitatakse rahva huve teenivat ringhäälingut ning kingitakse kahele samas meediaruumis tegutsevale kommertskanalile miljoneid, millest suur osa läheb Eestist välja.
Tunnustades täielikult digitaliseerimise vajalikkust, ei näe ma ühtegi põhjust, miks peaks riik soodustama erakanalite digiplatvormile minekut ja jätma avaliku ringhäälingu sabas sörkima. Digitaliseerimise eesmärk on esmajoones vaatajate valikuvõimaluste rikastamine. Seetõttu manitsevad Euroopa ringhäälingute liidu (EBU) meediaeksperdid liikmesmaid asetama avalikkuse huvid lähiaja ärihuvidest ettepoole. Nad rõhutavad, et kui tarbijale on lubatud kõrgekvaliteedilist pilti ja heli ning neid on peibutatud ostma vastavaid seadmeid, siis tuleb vastutasuks kindlustada nii tehniliste häireteta vastuvõtt kui ka programmide sisu tippkvaliteet. EBU-s eeldatakse, et riigid mõtlevad oma kodanike info-, haridus- ja kultuurivajadusele.
Ükski Eesti riigi seadus – ka rahvusringhäälingu seadus – ei ole pelgalt heade kavatsuste protokoll. Seadust tuleb täita ühisel jõul. Me ei saa lõpmatult piseneda, koomale tõmbuda, marginaliseeruda. See pall tabab ikkagi lõpuks omaenda väravat.
Edukas riik, mida Eesti kahtlemata on, peab oma inimestele võimaldama vaimselt väärtusliku elu. See on muu hulgas ka riigi maine küsimus. Rahvusringhäälingul on siin oma asendamatu roll.
