ILMAR RAAG: Kuidas sügist üle elada?
Piisab, kui meenutada, kuidas meedia instinktiivselt reageeris eelmisele säärasele olukorrale kümme aastat tagasi. Kogu riigis toimus tagasilöök ja kui me ETV-s juhtunut selle valguses analüüsisime, siis selgus, et kõige suuremat kahju ei toonud mitte kümned miljonid majanduslikku miinust, vaid löök mainele, usaldusele ja inimestevahelistele suhetele. Aga just neist teguritest sõltub, kuivõrd efektiivne on riik oma kodanike silmis.
Ajalugu hakkab ringiga taas korduma. Muidugi võib väidelda teemal, kas nimetada toimunut majanduskasvu aeglustumiseks või kriisiks, kuid isiklikust tragöödiast kantud hädakisa saabuval sügisel ainult suureneb. See aga omakorda tähendab, et meedia hakkab võimendama igasuguse eelarvekärpe apokalüptilist tähendust, nii et taju või tunnetuse tasandil ei ole vahet, kas me elame Eestis või Zimbabwes. Enesetaju paradoks on aga selles, et siis me tegelikult ei hooli, et Eesti olukord on veidi parem kui mainitud Aafrika riigis.
Ametnike vennatapusõda
Tulude eelarvet vähendatakse nii avalikus sektoris kui ka erasektoris. Esimese reaktsioonina toob see kaasa avaliku sektori vennatapusõja. Juba praegu oleme teada saanud, kuidas teatritel, muuseumidel, filmitegijatel ja televisioonil läheb uue eelarve valguses halvasti.
Tunnistan, et endise telejuhina ei suuda ma hoomatagi uudist, et napi poole aastaga kaotab rahvusringhääling 70 miljonit krooni. (See sisaldab nii tänavust vähendust kui ka järgmise aasta negatiivset eelarvet.) Teisigi valdkondi tabab sama vikat. Selle tagajärjel loeme sügisel, kuidas iga valdkonna kõige säravamad avalikud tegelased peavad kirglikke kaitsekõnesid oma valdkonna eelarve päästmiseks.
Neil on valida ainult kolme retoorilise lahenduse vahel. Esiteks tõestatakse, et ilma selle spetsiifilise valdkonnata vajub kogu Eesti kohe savijalgadel kokku. Kuid nende lugude probleemiks on see, et sügisel on õhk hädakisast küllastunud ja need ei eristu foonist. Teine tee on Eesti senise toimimise põrmustamine, sest ainuke valguskiir oleks “õige valdkonna” eelarve puutumata jätmine. Masenduse olukorras võtab ühiskond nendest lugudest teadmiseks vaid selle, et Eesti elu on hukas, sest õnnelikku lahendusse nagunii keegi ei usu. Kolmas tee on kõige räpasem, sest selle puhul asutakse ründama mõnda teist valdkonda, mis saavat liiga palju raha. Rünnatav valdkond loomulikult ei jää vastust võlgu. Tagajärjeks on aga, nagu avaliku sõnasõja puhul ikka, mõlema poole usaldusväärsuse vähenemine. Kokkuvõttes süvendatakse sellega hirmu Eesti tuleviku pärast ja see hakkab toimima isetäituva ettekuulutusena. Või nagu ütles Ingmar Berman: “Hirm kiirendab kardetu teoks saamist.”
Sotsiaalporno teine laine
Mitmel pool peavad avaliku sektori juhid tegema võimaluse piires ratsionaalseid otsuseid. Kuidas kujundada negatiivset eelarvet? Kui esimesel aastal võiks teoreetiliselt lõpetada igasuguse investeerimise ja teadus-arendustegevuse, siis elu näitab, et ka ülejärgmine aasta ei tule ilmselt roosiline ja seega tuleb minna personalikulude kallale. Rahvusringhäälingus ongi juba räägitud vajadusest koondada 50–70 inimest. See on piisavalt suur arv, et ka kogu ülejäänud kollektiivi eneseusk kaoks. Koondamist aga tuleb kohe teha, et saavutada järgmisel eelarveaastal vajalik majandusefekt.
Kinematograafia vallas ei ole kokkuhoiu tagajärge otseselt näha, sest kui uusi filme ei käivitata, siis jäävad inimesed samuti tööta, aga neid ei olegi kusagilt koondada. Teisisõnu ei ole neil võimalik loota koondamisrahalegi. Eratelekanalid, mille heaks töötab sõltumatute produtsentide kaudu umbes sama palju inimesi kui rahvusringhäälingus, peab ilmselt samuti oma kulusid veidi koomale tõmbama, aga neist tellimusteta jäävaist saatetegijaist on vähem kuulda, sest neile ei ulatata koondamisteatist.
See tähendab, et meedia, kus soovitakse kasumit lõigata inimlike tragöödiate eksponeerimisest, keskendub pigem avalikule sektorile, kus õnnetuste põh-jus ja tagajärg on selgemini kujutatavad. Nii saame ilmselt iga nädal lugeda lugusid inimestest, keda on ebaõiglaselt vallandatud või koondatud. 90% ulatuses sisaldavad need lood konflikti, kus pahade rollis on kas ebaõiglased ülemused või rappa läinud riik. Seda hoolimata iga konkreetse juhtumi spetsiifikast, sest peavoolu ajalehes lihtsalt ei ole ideoloogiliselt võimalik avaldada artiklit, mis ei asuks üksikisiku poolele ja organisatsiooni vastu. See tähendab omakorda automaatselt sissekodeeritud rünnakuid koolide, haiglate, päästeteenistuse, teatrite, rahvusringhäälingu ja teiste avaliku sektori asutuste vastu, kus inimlikkus olevat siis unustatud.
Minu ainuke nõuanne kõigile, kelle poole pöördub ajakirjanik, on vältida isiklikke süüdistusi, sest kummalisel kombel kaotab iga süüdistaja meedias killukese ka iseenda usaldusväärsusest.
Kes on süüdi?
Sügis tõendab taas sotsiaalporno seaduspära, et ühiskonnas on oluline mingi sündmuse tajutav väärtus ja mitte objektiivselt mõõdetav raamistik. Nüüd tuleks aga muidugi küsida: milles peitub sotsiaalporno tegelik pahe? Peamiselt selles, et nii keskendub avalikkuse tähelepanu oma valule ja ahastusele, kaotades samas silmist ratsionaalseid tulevikuanalüüse.
Täiesti kindlasti pannakse sotsiaalporno ka valimisvankri ette, et elimineerida poliitilisi vastaseid minevikku suunatud kriitikaga, mis samuti ei aita kaasa tulevikku suunatud perspektiivi loomisele. Mida kaugemale minnakse säästueelarve menetlemisega, seda rohkem hakatakse otsima süüdlast minevikust. Kuid isegi kui me tõmbaksime mõned poliitikud kohe turuväljakul ratta otsas neljaks, ei parandaks see riigi rahalist seisu.
Omal moel on ju süüdlaseks ka igaüks, kelle töö ei suurendanud Eesti eksporti, aga kes sellest hoolimata võttis Skandinaavia pangast laenu maja ostmiseks. Seejärel on süüdi igaüks, kes andis oma hääle neile poliitikutele, kes lubasid valimistel aina raha ja samal ajal teadsid, et Eesti majanduse mootoriks on mittetootlike võlgade võtmine. Iroonia on selles, et kui poliitikud poleks seda teinud, siis ei oleks nad hääli saanud.
Kuidas säilitada lootus
Kuna mina kavatsen eestlaseks jääda ka pärast saabuvat ühiskonna vaimset kriisi, siis on vist kõige parem, kui ma ei tarbi sügisel Eesti meediat. Sama soovitan teha ka oma sõpradel, sest 75% sügise sotsiaalsest meediasisust on käesolevas artiklis esitatud. Ülejäänud 25%-st saab aimu, kui vestelda sõpradega.
Nii naiivne ju ometi ei saa olla, et uskuda, nagu suudaks ajakirjandus säilitada ühiskonna siduja rolli raskel ajal, mil oleks vaja raskustest hoolimata inimesi julgustada.
Jah, pigem ettevaatust – sisemise kriisi korral on ajakirjandus katalüsaator. Ilmselt suureneb järgneva kahe aasta jooksul väljarändajate hulk, kuni allesjääjate hulgas saavutavad taas ülekaalu konstruktiivselt mõtlejad. Viimases lauses oli peidus soov-unelm.
