Eile suri Reet Neimar – inimene, kelle tegudesse ja mällu oli kätketud väga oluline osa viimaste aastakümnete eesti teatriloost.
Voldemar Panso poolt tolleaegse konservatooriumi lavakunstikateedrisse teatriajaloo õppejõuks kutsutuna on ta olnud hoolitsev jälgija, sõber ja nõuandja kõigile meie teatrikooli üliõpilastele alates 1976. aastal lõpetanud VII lennust kuni äsja lõpetanud XXIII lennu ja praegu veel õppiva XXIV lennu tudengiteni. Ilma Reeda targa ja tähelepaneliku pilguta ei möödunud kolmekümne aasta jooksul ükski teatrikooli sisseastumiskatse ega erialaeksam. Kuni käesoleva suveni, mil raske haigus teda enam Toompea mäest üles tulla ei lubanud. Loomulikult oli Reet Neimar ka teatrikooli ajaloost üksik-asjalikult jutustanud ETV saatesarja “Lennud” autor.
1960. aastail õppis ta Tartu ülikoolis eesti filoloogiat ning asus seejärel tööle Eesti Televisioonis reÏissööriabi ja teatrisaadete toimetajana. Tema poolt saatega “Teatrirepliik” toodud uued tuuled – esinejaiks ja publiku vaatepunkti vahendajaiks olid toonased noored haritlased – põhjustasid tõelise tormi.
Lõpetanud 1973. aastal teatriteaduse alal Leningradi riikliku teatri-, muusika- ja kinemato-graafiainstituudi, töötas Reet Neimar aastatel 1973–1977 ajalehe Sirp ja Vasar teatritoimetajana. Teatrikirjutisi – arvustusi, portree- ja probleemartikleid, intervjuusid – ilmus tema sulest alates 1967. aastast. 1981. aastal oli Reet Neimar üks ajakirja Teater. Muusika. Kino asutajaid ning paarikümne aasta jooksul selle teatriosa toimetaja. Ka siin jätkas ta hiljem kolleegiumi liikmena, minetamata lõpuni hoolitsust väljaande teatriosa kõrge professionaalsuse ja vaimsuse eest.
Reet Neimari elutööd jäävad teiste hulgas tähistama tema koostatud ja kommenteeritud entsüklopeediline eesti teatri mosaiikajalugu “Sajandi sada sõnalavastust” (2007) ning koos elukaaslase Kalju Orroga kokku pandud kapitaalne kaheköiteline “Lavakooliraamat” (I köide 2007), mille teise osa toimetamist ta haigevoodis lõpetas. Reet Neimari roll eesti teatrielus on asendamatu, tema lahkumisel tunneme hingekriipivat tühjust.
