AGU UUDELEPP: Legendide ja hirmude võitlus infosõjas
Vähemalt õpetati neid nii kunagi ühel kuuendikul maakerast miljonitele koolilastele. Eks tõde oli selleski teadmises, kuid tänapäeval ühendab neid hoopis muu – tegemist on infosõja relvadega. Täpsemalt sõnarelvaga, mis on sama levinud ja veel tihedamalt kasutusel kui Kalašnikovi automaat maailma kriisikolletes.
Kuum sõda paistab Gruusias olevat vähemalt esialgu vaibunud. Koos relvatärinaga puhkenud sõda inimeste meelte pärast aga jätkub. Mõistmaks Gruusia ja Venemaa lahinguid saatnud retoorikat, peame detailidest ehk kleebitavatest siltidest mööda vaatama ja arvestama infosõja kaht tasandit.
Esiteks, millist suurt lugu konflikti osalised rääkisid. See legend peab olema alateadlikult usutav, sest konflikti ajal pole seletamiseks enam aega. Teiseks, millistel inimeste alateadlikel hirmudel mängiti. See hirm peab olema piisavalt vahetu nii ruumilises kui ka ajalises mõttes.
Kõigepealt suur lugu. Gruusias toimunu konteksti panemiseks tuletagem esmalt meelde, kuidas kujunes lääne avalik arvamus möödunud aasta aprillis. Esmalt põrnitseti Eestit altkulmu, sest pronkssõduri äraviimisega kaasnenud sündmused kippusid varjutama suurriikide suhteid Venemaaga. Järsku toimus nihe: meist saadi aru ja tuldi appi.
Venemaa keeras vindi üle
See juhtus väga lihtsal põhjusel: ühel hetkel oli Eestil parem suur lugu kui Moskval. Kui me kippusime alla jääma, siis prevaleeris Kremli jutuke sellest, kuidas Eestis mõnitatakse natsismi vastu võidelnuid, rüvetatakse haudu ja pekstakse rahulikke elanikke. Pendel kaldus teisele poole siis, kui Venemaa võimumeeste heakskiidul rünnati Moskvas suursaadikuid. Sümbolite tasandil oli see minek iidsete tavade vastu ning kinda viskamine diplomaatilisele traditsioonile. Järeldus on lihtne: euroopalikud väärtused on meie liitlaste jaoks olulisemad kui mälestus natsismi võita aidanud Vene soldatist.
Gruusia konflikti puhul konkureerisid algul grusiinide lugu suveräänsete riikide territoriaalsest terviklikkusest ja oma maa kaitsest ning Venemaa lugu sõjakurjategijate tõrjumisest ja rahuliku elanikkonna päästmisest genotsiidi käest. Venelaste retoorika tugines sellele, mida propagandamasin on eurooplastele ja ameeriklastele Lahesõdade ja Kosovo konflikti ajal sügavalt pähe tagunud: sõjakurjategijad peavad saama karistuse.
Inimeste surm on emotsionaalselt palju mõjuvam kui abstraktne jutt riigipiiridest. Seda eriti siis, kui surnuid on palju. Venemaa tõi kohe sisse teema Tshinvali linnas ühe ööga une pealt tapetud 2000 rahulikust elanikust ja levitas Youtube’is videolõike veristest inimkehadest ning nende juures halavatest lähedastest. Selliste videolõikude mõju on ametlikust retoorikast tugevamgi, sest Youtube’il on sõltumatu, lihtinimeste toodetava kanali maine. Infosõjas on selline kanal kuldaväärt vahendaja, kuhu mõlema konfliktipoole eriteenistused hoolega materjali üles panevad.
Olukord muutus Gruusia kasuks alles siis, kui Moskva nagu mullu aprilliski vindi üle keeras.
Grusiinide Lõuna-Osseetiast väljasurumine oli üks asi. Vene vägede tungimine iseseisva riigi territooriumile, selle linnade pommitamine ja sadamate purustamine oli hoopis midagi muud. Nüüd oldi jõutud lahinguväljale, kus võidetakse suur osa infosõdu – alateadlike hirmude varjupaika. Igaühe hirmud äratatakse ja neid võimendatakse, kuni muud tunded mattuvad ja ratsionaalne mõtlemine vajub kaugele tagaplaanile.
Balti riikides meenus Nõukogude okupatsioon kohe esimeste uudistega Venemaa sissetungist. Läände jõudis külma sõja aegne hirm kohale alles siis, kui Vene tankid olid sügaval Gruusia territooriumil. Just siis kaotas Kreml infosõja.
Eesti peab õppima
Enam ei kuulatud Euroopa Liidus ja USA-s retoorikat genotsiidist ja kurjategijate karistamisest. Selle asemel muutusid usutavaks paralleelid tegevusega, mis päästis valla viimase suure sõja. Moskva kaotas oma usaldusväärsuse vaid ühe veaga: ta ründas demokraatliku maailma alususkumust, mille kohaselt tsiviliseeritud riigid ei lahenda omavahelisi erimeelsusi relvajõul. Selle rünnakuga äratati lääne suurim hirm, mille kõrval kahvatub mure Venemaa gaasitarnete pärast. See on hirm maailmasõja ees, millel võitjaid ei ole.
Eesti peaks nii enda kui ka Gruusia kurbadest kogemustest õppima. Me oleme aastaid valmistunud selleks, et end tavasõjas kaitsta. Täpselt samuti on vaja infosõja alaseid võimeid. Liitlased peavad mõistma, miks me abi vajame.
