JAAK URMET: Veristamine tele-eetris
Ju naudivad vaatajad verejanu. See ütleb meie ühiskonna kohta rohkem, kui me tingimata tahaks.
Telemängud alluvad evolutsioonile. Praeguse vabariigi algus-aastail tehti süütut ja lapselikku pildimängu, kus osalejad pidid fotol olevat isikut ära arvama, auhinnaks köögikombain või 500 krooni eest kaupa posti-müügikataloogist. Siis tulid saated, kus ruumilistesse piiridesse surutud mängijatega tehti psühholoogilisi ja tegevuslikke inimkatseid: “Farm”, “Buss”, “Baar”, “Salasuhe”, “Robinsonid” ja muud sellised. Eestlased polnud eriti altid tühja koha pealt intriigi kiskuma, välja arvatud kaklejamentaliteediga Baari-Talis, nii et peagi leiti, et sellised saated ei paku enam piisavalt pinget.
Seejärel pakkus elevust miljonimäng, mis muutus lahjaks, kui peavõit mängijatele ikka ja jälle kättesaamatuks jäi. Ja nüüd on evolutsioon toonud meie televiisorisse uue, pingelisema saate!
Kui eilegi vaatajaid lõbustanud “Tõehetk” peaks hakkama vaatajaid haigutama ajama, on mul selle tegijatele välja pakkuda järgimine publikumagnet. Mängu nimi on “Vasak käsi” ning sealgi tuleb vastata küsimustele ja lõpus terendab suur rahaline võit. Saate sisu on väga lihtne. Osalejale esitatakse 15 küsimust. Valesti vastamise korral on tal siiski võimalik mängu jätkata, kui ta on nõus laskma endale otsa ette kõrvetada mängu tunnuskirja. Seda esimese vale vastuse puhul. Teise vale vastuse puhul antakse talle võimalus mängu jätkata, kui ta laseb endalt ära lõigata ühe kõrva. Kolmanda vale vastuse puhul võib ta jätkata mängimist siis, kui laseb ennast sealsamas steriliseerida. Neljanda vale vastusega on õlekõrred aga kahjuks otsas, mängija peab mängust lahkuma ja korvama telejaamale teda sandistanud meditsiini-spetsialisti töötasu.
Kui lõpuks on miljon käes, siis see pole veel kõik! On võimalik minna kümme korda suuremale jackpot’ile, kuid sellele vastamise ajaks seatakse tema vasaku käe kohale terav giljotiin. Jackpot’i küsimus on midagi üsna lihtsat, näiteks: “Mis aastal maalis Bessaraabia graafik Aabram Muhhajevitš Mahmadulla oma tuntud maali “Arõkk ja šurpaa”?”
Kui mängija jackpot’i küsimusele vastust ei tea, siis langeb giljotiin. See tähendab mängija kaotust, sealhulgas loomulikult ilmajäämist juba võidetud miljonist, kuid giljotiinivoorus osalejana säästetakse teda siiski temale tehtud kulutuste korvamisest. Samuti saab ta saatejuhilt naeratuse saatel käepigistuse (targu ei pandud giljotiini alla paremat kätt!) ja väikse meene.
Verelõhn
Tegelikult on selliseid visioone tulevikust juba nähtud. Meenutagem näiteks filmi “Jooksev mees”, mis põhineb Stephen Kingi romaanil. See kujutab telemängu, kus sunniviisiliselt määratud mängijad peavad tapamasinatest inimmonstrumite eest ära jooksma. Mida karmikoelisemaks lähevad telesaated, seda paremini toovad need nähtavale inimeste loomalikud küljed. Nii nagu verelõhn meelitab vabas looduses ligi haisid ja lõvisid, kes tulevad instinkti ajel hambad irevil oma saaki noolima, nii tõmbab telemängu ohvri tinglikult valatud veri ligi televaatajaid. Praegu veel tinglik, aga eks tulevikus ka tegelik veri. Mida rohkem verd, seda rohkem vaatajaid!
Tänapäeva intelligentses, tsiviliseeritud, linnastunud inimeses on endiselt alles seesama metslaslik verejanu, mis oli tema aastasadade või -tuhandete taguses esiisas. Selles, kes tungles Rooma amfiteatris, et näha, kuidas gladiaatorid üksteist veristavad. Või trügis keskaegsel linnaväljakul vaatamaks varaste poomist, nõidade põletamist või kuningate pea maha löömist. Tänapäeval toidavad seda verejanu üsna lahjad aseained: sõja- ja katastroofiuudised, veretöödest ja õnnetusjuhtumitest kisendavad esiküljed. Loomulikult otsib sel moel dieedi peal virelenud tung endale maandamisvahendeid, kust aga saab.
Avalikud hukkamised on publikumagnet number üks – ja selles suunas tänapäeva telemängud ka vaikselt hiilivad, robustse kiirlahenduse asemel veidi komplitseeritumaid vahendeid otsides. Arvate, et ikkagi liialdan? Aga olgem siis vähemalt ausad. Vastake küsimusele: miks saadet nii õhinal vaadatakse? Mida vaataja sealt saada loodab? Eks ole see ju ärevusesegune iha teada saada, mis siis seekord juhtub? Esimese saate paar läks lahku, teise saate mängija löödi töölt minema... Mis on nüüd järgmiseks? Millal voolab kellegi veri? Seda te ju televisioonist ootategi, olgem ausad.
Ah jaa – saatejuht Hannes Võrno ning produtsendid Teet Margna ja Kristjan Jõekalda, algatuseks võiksite ise saatest mängijana osa võtta, siis saate moraalse õiguse teisi veristada.
