ROBERT SKIDELSKY: Hüvastijätt neoklassikalise revolutsiooniga
Majandusmoe tsüklid on sama vanad kui äritegevuse tsüklid ja tavaliselt põhjustavad neid suured ettevõtlusvapustused. Nn liberaalsetele tsüklitele järgnevad nn konservatiivsed tsüklid, mis omakorda annavad teed uutele liberaalsetele tsüklitele ja nõnda edasi. Pikale liberaalsele tsüklile, mis ulatus 1930. aastatest 1970. aastateni, järgnes majanduslikku regulatsiooni vähendav konservatiivne tsükkel, mis tundub nüüd otsa lõppevat. Ameerika kahe hiiglasliku kinnisvaralaenude panga Fannie Mae ja Freddie Maci riigistamisega, millele eelnes Briti panga Northern Rock natsionaliseerimine selle aasta algul, näitas valitsus, et on hakanud sekkuma, vältimaks turgude kokkukukkumist. Liberaalseid tsükleid iseloomustab valitsuse sekkumine ja konservatiivseid valitsuse tagasitõmbumine. Konservatiivse majanduspoliitika tormakad päevad on läbi – vähemasti praeguseks.
Iga reguleerimise ja reguleerimise vähendamise tsükli vallandas majanduskriis. Viimase liberaalse tsükli – mida seostatakse USA presidendi Franklin Delano Roosevelti ja majandusteadlase John Maynard Keynesiga – vallandas 1929.–1933. aastate suur majanduskriis, ehkki selle korralikuks käikupanekuks läks vaja Teise maailmasõja aegseid ülisuuri valitsuskulutusi. Kolmekümneaastase keinsliku ajastu jooksul juhtisid ja reguleerisid kapitalistlike riikide valitsused majandust eesmärgiga säilitada täistööhõivet ja leevendada äritsüklite kõikumisi.
Uue konservatiivse tsükli päästis valla 1970. aastate inflatsioon, mis tundus olevat keinsliku poliitika tagajärg. Tolle ajastu majandusguru Milton Friedman väitis, et sihilik püüdlus täis-tööhõive poole kippus hoogustama inflatsiooni. Valitsused peaksid keskenduma sellele, kuidas hoida valuuta “kindlana”, ja laskma majandusel iseenda eest hoolt kanda. Uusklassikaline majandusteooria, nagu seda suunda kutsuma hakati, õpetas, et ilma valitsuse neetud sekkumiseta püüdleb majandus loomulikul teel täistööhõive, suurema uuenduslikkuse ja kasvu poole.
Praegune konservatiivse tsükli kriis kajastab halbade laenude tohutut kuhjumist, mis ilmnes suurema riskiga laenude kriisi puhul 2007. aasta juunist ja on nüüd levinud kogu laenuturule, viies põhja ka Lehman Brothersi.
“Kujutage ette ümberpööratud püramiidi,” kirjutab investeerimispankur Charles Morris. “Mida rohkem nõudeid esitatakse reaaltoodangule, seda kõikuvamaks ka püramiid muutub.” Kui püramiid hakkab pudenema, siis peab valitsus ehk maksumaksjad mängu astuma, et refinantseerida pangandussüsteemi, taaselavdada kinnisvaralaenude turgu ja vältida majanduslikku kokkukukkumist. Kuid kui valitsus ükskord sellisel määral sekkub, siis jääb see nõnda pikaks ajaks.
Küsimus on majandusteaduse kõige vanemas lahendamata dilemmas: kas turumajandused on “loomulikult” stabiilsed või tuleb neid poliitiliste meetmetega stabiliseerida? Keynes rõhutas, kui haprad on eeldused, millele detsentraliseeritud turgude majandustegevus on rajatud. Tulevik on loomuomaselt ebakindel ja seega on investori psühholoogia tujukas.
“Rahulik, paikne, kindel ja turvaline praktika lõppeb ühtäkki otsa,” kirjutas Keynes. “Inim-käitumist hakkavad ilma hoiatuseta juhtima uued hirmud ja lootused.” George Soros peab sellist klassikalist “karjamentaliteedi” kirjeldust finantsturgude keskseks iseloomujooneks. Ootuste stabiliseerimine on valitsuse töö.
Turuoptimismi laine
Neoklassikalise revolutsiooni pooldajad uskusid, et turud on tsükliliselt palju stabiilsemad, kui arvas Keynes, et kõigi turutehingute ohte on võimalik juba varem teada saada ja hinnad kajastavad seega alati objektiivseid tõenäosusi.
Selline turuoptimism põhjustas 1980.–1990. aastatel finantsturgude regulatsiooni vähenemise, millele järgnes finantsteenuste innovatsiooni puhang, mille käigus muutus “ohutuks” laenata üha suuremaid ja suuremaid summasid eeldatavasti kasvavate varade toel. Hiljuti lõhkenud laenumull, mida paisutasid niinimetatud spetsiaalinvesteerimise vahendid, derivaadid, võlaobligatsioonid ja kummalised kolmekordsed A-reitingud, oli ehitatud matemaatiliste mudelite illusioonidele.
Kui omapäi jäetud finants-süsteem kinni kiilub, nagu praegu on ka juhtunud, seisab meil ilmselgelt ees järgmine reguleerimiste voor. Tööstus jäetakse vabaks, kuid rahandus võetakse kontrolli alla.
Majandusmoe tsüklid näitavad meile seda, kuivõrd kaugel asub majandus teadusest. Ei tule pähe ühtegi loodusteadust, kus ortodokssed vaated kõiguvad kahe kauge pooluse vahel. Teadusliku väljanägemise annab majandusteadusele see, et tema väiteid on võimalik esitada matemaatiliselt, eemaldudes samal ajal hulgast tegelikus maailmas otsustavatest näitajatest. Praegune uusklassikaline majandusteooria eiras ebakindluse probleemi, eeldades, et seda on võimalik pidada mõõdetavaks (või maandatavaks) riskiks.
Tõlkinud Priit Simson
© Project Syndicate, 2008
