Minevikule vastu lõugu

Mihkel Raua vulgaar-autobio­graafiline rokkjutustus „Musta po­ri näkku” on tummine vaheldus endiste operetiprimadonnade sabakergitustele.

Kui Harri Rinne „Laul­va revolutsioo­ni” kvaliteetpaber pühkis enam-­vä­hem puhtaks valge laigu nimega Eesti popi ja roki ajalugu, siis Mihkel Raua „Musta pori näkku” suunab pudeli­põh­jast tehtud mik­roskoobi selle laigu kloaaki ning kirjeldab nähtut naturalistliku täpsusega.

See on Eesti underground’i lugu, kirjutatud läbi noore ja vihase mehe prisma. Korraga – kui olin neljapäeva varahommikul raamatu tagakaane sulgenud – meenusid kunagi kummalisi teid pidi kassetikogusse jõudnud poolmüütiliste bändide Generaator M-i, Punk T ja kes nad veel olidki, iidsed ja sahisevad salvestused, siit-sealt loetud või kuuldud vastukäivad napid ja justkui midagi maha salata püüdvad mälestuskatked ning seda ümbritsenud nihilistlik-romantiline aura, mis sundis ka osa minu põlvkonnast sajandivahetusel vabatahtlikult osalema igihaljas farsis „Ajaloo kordus”.

Põikpäisus viib sihile?

Rokkjutustusena on „Musta pori näkku” ajatu. Prooviruumid, (väär)­arusaamad, nagu oleks plagiaat originaalist paremgi, keldri- ja koolikontserdid, ennasttäis teismelised „rokijumalad”, nende samaealised austajad, silmast-silma esmakohtumised telerist tuttavate tähtedega, piinlikud läbikukkumised, vastandumine peavoolupopile, põlgus ühe meetriga mõõdetud moebändide suhtes, pidev dilemma endaks jäämise ning arenemise vahel ja põikpäisus, mis lõpuks kummalisel kombel isegi sihile viib – need on jäävad väär­tused, mida iga järgmine bändimeeste põlvkond enda jaoks uuesti avastab. Vana hipi ja DJ Riho Baumanni väljendi „rokiriiki ehitama” tähendus saab sammukese selgemaks.

Imelapsest alkohoolik

Autobiograafiana on „Musta pori näkku” vendeta, raudne löök vastu mineviku varjude irvakil lõugu. Kõrvaltegelastel on kanda enamasti negatiivne roll. Miskipärast arvan, et Mihkel Raua enesekeskne – eks esimese pea­tükiga valitud noore ja vihase me­he vaatenurk kohustab – halastamatu, seksistlik ning kuulipilduja valanguna lahmiv keelekasutus tulistab puruks nii mõ­negi lugupeetud inimese sisikonna. Oma üheksa grammi tina saavad ka lugupeetud linnavolinik, küünikust minister ja ekspunkarist pankur. Ka kubiseb raa­mat omaaegset argielu ja men­taliteeti salvavatest mär­kustest.

Värvika tegelastegalerii positiivse poole peal tuigub silmini täis Singer-Vinger. Enamasti üksinda, näpus pooleldi joodud viin. Kuid alkoholismi tekkimise anatoomiat raamatust ei leia. Ühel hetkel saab samaealiste semudega rüübatud väikesest õl­lest vähemalt nädalane tsük­kel kõrgema kategooria alkohoolikute seltsis. Aga kuidas see juhtus ja millised olid ohumärgid (ka tagantjärele tarkusena), jääb selgusetuks. Ka ülejäänud perekonna suhtumine imelapsest alkohoolikusse jääb häguseks. Üks kõne Igor Garšnekile, kui asjad jälle käest läksid, oligi kõik?

Ja pange tähele – Mihkel Raud, nagu me teda tänapäeval teame, sünnib fööniksina deliiriumitulest alles viimase peatüki lõpus 1. augustil 1990.

Musta pori näkku

Mihkel Raud

Tammerraamat

2008