Et keel muutub, seda pole raske märgata. Raskem ja pahatihti võimatu on teha vahet suurematel ja väiksematel, püsivatel ja ajutistel muutustel. Igapäevaelus torkab hõlpsamini silma ja kõrva see, mis toimub sõnadega. Tänavuse sügise moeröögatus on näiteks ning. Juba mõnda aega on tasapisi kirjutistesse ilmunud üha enam ning’e ja vähemaks jäänud ja’sid. Nüüdseks on ühe sidesõna rünnak teisele nii ilmne, et tundub tekstides lausa vasardavat: ning, ning, ning... Üks raamatutoimetaja väitis hiljuti, et talle olevat sattunud toimetada tõlketeos, milles polevatki olnud ühtegi ja’d, ainult ning’id.
Sallivalt või sallimatult?
Muutused on üks asi. Teine asi on, kuidas neisse suhtuda. Nagu kõike, saab ka keelemuutusi võtta nii sallivalt kui ka sallimatult, vahevarjunditest rääkimata. Mida arvavad keeleuurijad, sellest kõneldi 7. novembril Tartu ülikoolis toimunud muutuva keele ettekandepäeval, mille lõpetas arutelu „Kuhu lähed, eesti keel?”.
Eriarvamusi ärgitas juba aruteluteema sõnastus. Kas keele kohta saab öelda, et ta läheb kuhugi? Kas keel on üldse omaette olemas? Oli neid, kes väitsid, et keelt ei tulekski normida – las areneb isevooluteed, nagu tahab. Vastukaaluks juhiti tähelepanu, et normina on keel siiski kokkulepe, millest kasutajad peavad võimalikult ühtmoodi aru saama, muidu on temast suhtlusvahendina vähe abi.
Osalejate seas leidus neid, kes panid rõhku vajadusele keelekasutajaid rohkem teavitada-harida, ja ka neid, kes suhtusid sellesse mõjususse kõhklevalt.
Keelearengu aegluse puhul on eriti ilmne, et kes minevikku ei mäleta, see tulevikku ei tea. Moeröögatused tulevad ja lähevad, sügavamad muutused võivad jääda pikalt märkamatuks. Olulisemaid hinnanguid saabki anda tagantjärele ja ennustusi teha varasemast selgunud ilmsete suundumuste põhjal. Ehk nagu ütles arutelu juhtinud Martin Ehala: „Igal keele muutumise uurijal võiks elus tulla hetk, kui ta saaks öelda: nagu ma 30 aastat tagasi väitsin, nii ongi läinud.” Et keeleuurijad üksteisele sellist võimalust soovivad, on iseenesest juba kõnekas.
Päeva jooksul tehtud ettekannetes oligi juttu ka minevikust: mineviku väljendamisest 17. sajandi eesti kirjakeeles – suurelt jaolt esimese eesti keele õpiku autori Heinrich Stahli kirjatööde põhjal. Mõne tänapäevase ilmingu – nagu küsilausete ülesehituse – puhul tõdeti, et tegemist näib olevat üle-euroopaliste suundumustega, mis on iseloomulikud Euroopas kasutatavatele keeltele üldse, keelkonnast sõltumata.
Minevikust tulevikku
Arutelu jõudis ka küsimuseni, kas me oskame öelda, mis on keelele hea ja mis halb. Mõistagi tahaksime endale elujõulist, paindlikku ja väljendusrikast emakeelt, millest tunneks ka tulevikus ära: see on eesti keel. Aga mida arvata sellest, et mõnigi roheliste erakonna liige rõhutab ka võõrsõnades alati esimest silpi? Ühest küljest on tegemist eestipärase rõhuga, teisalt mõjutab see ka käänamist. Kas seda saab hinnata heaks või halvaks?
Kes arvab, et muutuva keele ettekandepäeva peeti Tartu ülikooli peahoone J. V. Veski nimelises auditooriumis mustas matusemeeleolus, eksib rängalt. Ahastavaid ohkeid „Mis saab meie ilusast emakeelest?!” kuuleb rohkem mujal kui keeleuurijate seas. Nemad pigem rõõmustavad, et tänapäev pakub uurimiseks värvikamat valikut kui varasem aeg: näiteks kui huvitav on analüüsida internetikommentaaride keelekasutust võrreldes kuivade seadusetekstidega...
