VAHUR MADE: Lahkuks ehk voodoo-kaupade poest?
Kontorisse ja koju öökapi peale. Karbike nõeltega ostke muidugi ka.
Ja siis astuge värske õhu kätte ja tajuge maailma avarust. Mõelda vaid! See voodoo-pood asub ju suure linna servas ning linna tukslemist ei mõjuta poes toimuv mitte kuidagi. Enamgi veel, linn võib igal hetkel poe buldooseriga laiaks lükata ja asemele parkimisplatsi rajada. Ja seda hoolimata sellest, et poodnikud pole aastaid targalt ja ettenägelikult linnajuhtide kujukesi turustanud.
Eesti huvigruppide väitlus Venemaa teemal meenutab lõputut rännakut sellises voodoo-kaupade poes. Välisust ei suudeta kuidagi leida. Kujukesed riiulitel on nõelu otsast otsani täis. Kassa kõrval ajakirjade riiulil on hunnik Venemaa-teemalisi voodoo-mantraid. Heidame neile siinkohal pilgu.
Eesti peaks olema kui Soome
Head suhted Venemaaga igas olukorras ja iga hinna eest. Ei mingisugust idasuunalist kriitikat. Mis kunagi oli, see oli. Enam me sellest ei räägi. Sõitku tankid Thbilisi või Kiievi tänavatel, meie ei ütle mitte kui midagi. Sest meil sõidavad rongid. Esialgu veel idast läände...
Miks Soomel on õnnestunud Venemaaga nii häid suhteid hoida? Kas põhjus on olnud kuulsas soometumises või milleski muus? Kaldun arvama, et nii külma sõja aegne soometumine kui ka hilisem järelsoometumine, on teatud eelduste tagajärg, mitte põhjus.
Soometumine sai tekkida üksnes ja ainult sellel eeldusel, et iseseisev Soome oli NSV Liidule vajalik. Moskva vajas iseseisvat ning lääneriikide silmis aktsepteeritava mainega Soomet samal moel, nagu Hitleri Saksamaa vajas iseseisvat ·veitsi. Nii 1944., 1975., 1991. kui ka 2008. aastal oli ja on Moskva valitsejaile vajalik Soome, kes aitaks vahendada Venemaa ja lääne suhteid. Soome iseseisvuse ja demokraatliku valitsemisvormi püsimine on läänele signaaliks Venemaa valmidusest pidada dialoogi.
Ning selline Moskva-poolne Soome riikluse tõlgendus on olnud eelduseks soometumisele. Vaid kindlalt teades, et Venemaa positsioonilt vaadatuna on kasulik Soome püsimine Soomena, on ametlik Helsingi saanud minna Vene-meelse retoorikaga tõepoolest väga-väga kaugele ning koolitada Vene-sõbralikuks sõjajärgsed soomlaste põlvkonnad. Pigem on soometumine teeninud Soome eliidi poliitilisi huve ja kindlustanud mõnede poliitiliste liidrite positsioone, kui edendanud Soome suhteid oma idanaabriga.
Soome–NSV Liidu ja Soome–Venemaa head kaubandussuhted pole samuti Moskva kingitus Soomele hea käitumise premeerimiseks.
Aktiivne idakaubandus näitab Soome majanduse tugevust ja Soome tööstuse ekspordi-võimet. Jõudu ja oskust edukalt siseneda nii Venemaa, Lääne-Euroopa, USA kui ka Aasia turgudele.
Eesti idatransiiti ei ole kuidagi võimalik kõrvutada Soome väliskaubandusega. Tiit Vähi ja tema mõttekaaslaste transiidi-lobi on mannetu hala, milles on segunenud võimetus kujundada majandusprotsesse, teenida eduka tööstuse kaudu ja esma-klassiline tölplus uute turgude leidmisel.
Eesti peaks olema nagu Läti
Septembris käisin üle mitme aasta Riias. Mind hämmastas kerjuste rohkus. Mitte ainult see, et igal teisel tänavanurgal kükitas kätt väristav memmeke. Ka noored täies tööjõus neiud ja noormehed astusid ligi ja palusid paari latti, et saaks „leiba osta” või „vanaemale helistada”.
Ja seda olukorras, kus Lätil on Venemaaga palju paremad suhted kui Eestil! Transiidiasjatundjad, kellega olen viimasel ajal vestelnud, kinnitavad, et pole mingi probleem saata Venemaalt vagunid teele Läti suunas. Eestisse ei taheta saata, kuna siin on halvad poliitikud.
Kurb küll. Aga miks ei ole Lätis transiidist sündivat rikkust kusagil näha? Miks on Soomes väliskaubandusest sündivat rikkust kõikjal näha? Ja miks on Ida-Virumaa üks hullemini kiratsevaid piirkondi, kuigi seda on aastaid läbinud kuldne transiidivoog? Siit saab teha kaks järeldust.
Esimene. Transiit on tulus äri, mis nõuab riiklikul kõrgtasandil toestamist, aga mille kasum ei jõua kuidagi rahvani, vaid jääb suures osas transiidiga toimetavatele ärimeestele. Järeldus riigile: transiiti pole vaja toetada, kuna selle poliitilised kahjud kaaluvad majanduskasu üles.
Teine. Transiidiärimehed on patriootlikud inimesed, kes suunavad suure osa transiidituludest riigieelarvesse. Aga need tulud on liiga tagasihoidlikud. Seega ei peaks riik kiratsevat äri toetama, ta peaks suunama oma tähelepanu ja jõu sinna, kust saadav tulu suurem.
Transiidiärimeeste seisukohast vaadatuna ei paista olukord küll kiiduväärt olevat. Aga ainus soovitus, mida oskaks anda, on see: kasutage majanduslangusest ja transiidi kokkukuivamisest tekkinud vaba aega rohkem ajalooraamatute lugemiseks. Näiteks Jukka Nevakivi raamat „Îdanov Soomes. Miks Soomet ei sovetiseeritud?” võiks olla heaks alguspunktiks.
Suvel käis president Toomas Hendrik Ilves Hantõ-Mansiiskis, kohtus seal oma Venemaa kolleegi Dmitri Medvedeviga ja naasis koju sõnumiga, et piirilepingu Eesti-poolne preambul tuleks ära võtta. Iseenesest mõistlik mõte, millega võiks edasi minna juhul, kui tulemuseks on kindlasti Eesti–Vene piirilepingu sõlmimine.
Aga Venemaal on eesotsas valed juhid. Näiteks Vladimir Putin, kes piirilepingut selle allkirjastamise järel kahetsusväärselt torpedeerima asus.
Härra Vähi, kes Te oskate hästi vene keelt, olete Vene juhtide silmis heas kirjas ja ütlete rasketes olukordades ikka julgeid sõnu. Palun kirjutage härradele Medvedevile ja Putinile, et nad tagasi astuksid. Et Venemaa saaks edasi minna. 1
Holger roonemaa „Suurärimehed ootavad eesti-vene suhete olulist paranemist”
Varem samal teemal:
Kaarel Tarand „Vähi nutab
vales leinamajas”, EPL 14.10