STEN TAMKIVI: Uutmoodi ettevõtjate riik
Provotseerisin juba tollal Eesti Päevalehe arvamusküljel, et meie riik äkki vajakski üht korralikku majanduskriisi. Kriis võiks raputada ühiskonna petlikust hea-olesklemisest välja, tagasi kahe jalaga maa peale. Mõtlema mõt-teid, tegema tegusid ja otsuseid, mis viiksid majanduse tegelike struktuurimuutusteni.
Nüüd on see kriis kohal. Ühtlasi on laual ports toredaid mõtteid, mida koos ellu viies saaks hakata august välja ronima. Aga miskipärast pole dialoog meie ettevõtjate ja valitsejate vahel ikka veel käima läinud. Iga hea ettepaneku tagant otsitakse kellegi varjatud omakasu. Radikaalsemate ideede nurki nuditakse täieliku tömbistumiseni. Ja mõned tulevase majanduskasvu eeldused tunduvad otsustajatele nii pehmed ja hägused, et neist parem hoitakse mugavalt kaugemale. Kes see ikka tulemust mõõta oskab? Head riigivalitsejad, möödas on need kenad ajad, kui dialoog ettevõtjaga oli lihtne ja tema vajaduste rahuldamise edukus binaarselt mõõdetav.
Eilne ette-võtja rääkis poliitikuga oma isikliku kasumi kiirest suurendamisest ja oli valmis selle laekumisel ka piskut otse parteikassaga jagama. Lihtne ja selge mõlemale poolele. Aga ühiskonnale tervikuna? Ettevõtja, kelle ärisid Eesti täna ja homme vajab, ei kraabi teie ust seoses konkreetse riigihanke võitmise, detailplaneeringu kinnitamise või mingi maatüki vahetamise vajadusega. Uue laine ettevõtja suudab ja tahab mõelda oma sektori, majanduse kui terviku ja Eesti riigi edasiminekule.
Ta teab, et õiges ja õiglases keskkonnas läheb ka tema äril hästi. Ja ta kardab, et kui seda keskkonda siin ei teki, peab ta oma potentsiaali teostamiseks leidma oma teadmistemahukale ärile teise, temast enam hooliva asukoha. Mõned vanemad kolleegid on juba läinud, nooremad patrioodid proovivad ehk üks-kaks ringi veel tuuleveskitega võidelda.
Loojad ja vahendajad
Üks näide uutmoodi dialoogi otsivatest ettevõtjatest on Targa Eesti mõttekoda – mitteametlik ja omaalgatuslik seltskond IT- ja finantstegelasi, kinnisvara- ja maksuasjatundjaid. Nad saavad aru, et kodanikena tuleb oma riiki aidata, ja niisama virisemine pole neist kedagi seni oma valdkonnas edukaks teinud. Nad usuvad, et järgmises edukas Eestis on esikohal ettevõtlik töötaja, keda motiveeritakse omandama kvaliteetset haridust ja rakendama seda eel-kõige teabemahukate teenuste pakkumisel, ekspordiks ja jõu-kuse kasvatamiseks. Sellist juttu on siin-seal muidugi juba aastaid aetud, aga piisava konkreetsuseta. Nende lähenemine meeldib mulle. Eestis on juba päris hea hoida kapitali (ja teenida sellelt passiivselt tulu), aga väga kallis luua töökohti. Töölepingute paindlikkus on väike ja töötajaga seotud maksud kõrged.
Aga selleks, et meil oleks rohkem rahulolevaid passiivseid kapitaliste, oleks kõigepealt vaja ju kõvasti aktiivset tööd teha. Mõttekoja pakutud konkreetsete lahenduste seas on näiteks sotsiaalmaksu ülempiir, mis tähendaks, et mitte keegi ei pea maksma Euroopa kõrgeimate sekka kuuluvat 33-protsendist sotsiaalmaksu aastapalga sellelt osalt, mis ületab 250 000 krooni. Kuni selle piirini maksaksid kõik võrdselt maksu nagu praegu. Suurem palk tähendab, et töötaja loob rohkem väärtust, muidu tööandja lihtsalt ei saa talle rohkem maksta. Sotsiaalmaksu lagi looks seega olukorra, kus Eestisse tasub luua just kallimaid ja targemaid töökohti. Ja veel üks võrreldav mõõdupuu: 100 000–150 000 krooni eest aastas on võimalik kindlustada praegune Euroopa Liidu kodanik koos oma lastega eraseltsides mõistlikult nii tervishoiuteenuste kui ka pensioniga. Sellest suuremat maksuraha koguv riik ei paku enam piirideta turul konkurentsivõimelist kindlus-teenust.
Lihtne ja arusaadav ettepanek. Kellelegi ei tehtaks liiga ja riik saadaks selge signaali, et meie maale on oodatud suurt väärtust loov, mitte odav allhankemajandus. Aga kuidas see kohe, nüüd ja praegu, keset kriisi ellu viia? Üks valitsuspartei on ideele juba toetust avaldanud. Aga nende tõlgendus räägib 700 000-kroonisest aastapalgast, millelt soodustus kehtima hakkaks. Nii kõrgele seatud piir nulliks küm-nete tuhandete teabetöökohtade soodustamise mõtte ja muudaks laiapõhjalise meetme pelgalt tippjuhtide (loogu nende firma siis tõesti uusi teadmisi või vahendagu pelgalt importkaupu) ja vaid mõne üksiku oma valdkonna tippspetsialisti eriboonuseks. Hea näide sellest, kuidas poliitikud just nagu kuulaksid, aga siiski ei mõista ettevõtjaid. Sama idee ümber ujub kohe pinnale ka lühinägelik parteipoliitika. Üks erakond haagib ennast ideele taha, mis sest, et moonutatud kujul. Teine ütleb: muidugi toetame, aga sotsiaalmaksu lage kehtestades peaks tõstma kohe tulumaksu. See muidugi nulliks ära idee algse mõtte alandada tööjõumaksude üldist taset.
Kolmas partei leiab, et esimesed kaks on just nagu hakanud ideega juba endale profiiti lõikama, seega on ainuvõimalik hakata seda torpedeerima. Kui tegutsemist asendavale poliitmängule kuluvad aastad või-sid varem kellelegi tundudagi toreda intellektuaalse ajaviitena, siis kriisist väljumise ajalise pitsituse tõttu pole enam sedagi õigustust. Avatus, julgus, sallivus Teadmistemahukas äri vajab majanduskeskkonnalt muidugi enamat kui madalad maksu-määrad. Mida liberaalsem on majanduspoliitika ja avatum turg, seda enam on vaja ühiskonda suunata pehmemalt – käskude ja keeldude asemel ühiste väärtuste ja käitumisnormidega. Näiteks avatus, julgus, innovaatilisus, tolerants, tunnustamine. Ühiskonna väärtuste kujundamine on keerukas ja pikema vinnaga teema. Maksud on reaalteadus, matemaatika. Võimalik on protsente ja soodustuste lae summasid edasi-tagasi sättida, toetavaid matkimismudeleid luua ja kompromissides kiiresti kokku leppida. Need, kes on meil selleks valitud – palun tehke need julged otsused nüüd kohe ära. Ilma poriloopimiseta ja mõeldes kaugemale kui saabuvad valimised. Sellega oleks loodud alus kriisist väljumiseks ja saaksime viia ühiskondliku diskussiooni palju huvitavamatele sisulistele uue majanduse teemadele, mida värskendatud keskkond võimaldaks.