VEIKKO MARIPUU: Lihtsa elu hind
Kuid on üks piirkond, mis hakkab vaid kümme aastat pärast eelmist suuremat vapustust muutuma eriti haavatavaks – Ida-Euroopa. Oleme paljude silmis jälle kõikuv üleminekupiirkond, mitte muljet avaldav ja dünaamiline Uus-Euroopa.
Mõned Ida-Euroopa piirkonnad on langenud välisinvestorite ja -analüütikute eriti terava tähelepanu alla. Reitinguagentuuride ja suurpankade, nagu ING ja Citigroupi analüüsid paljastavad ilmekalt ning üha hoiatavamalt: (välis)investorid peaksid suhtuma Lätisse, kuid ka teistesse Balti riikidesse äärmiselt ettevaatlikult. Veelgi enam: üha häälekamalt on kuulda, et mõne riigi valuutakurss on ohus.
Ekspordipotentsiaali silmas pidades on Ida-Euroopa, kaasa arvatud Eesti olukord seekord keerulisem kui 1990-ndate lõpus. Siis olid paindlikumad ettevõtted võimelised pöörama end idast läände, kus tarbijate ostujõud oli erinevalt kriisis vaevlevast idapoolsest turust tugev ja kasvav. Praegu on euroala majandussurutises ega taga Eesti kaupadele ja teenustele samasuguse kasvutempoga nõudlust kui kümme aastat tagasi. Samal ajal pole ka lootust – ei majanduslikult ega poliitiliselt –, et idaeksport hakkaks kiiresti kasvama ja kompenseeriks nõudluse kahanemise läänes.
Meie piirkonna teine tõsine probleem on otsesed krediidikriisi mõjud. Laenubuum kasvas pea kõigis selle piirkonna riikides liiga kiireks. Selles kategoorias on alates 2001. aastast kõige suurema suhtelise kasvuga (laenuportfelli suurus võrreldes SKT-ga) silma paistnud Balti riigid, Bulgaaria, Kasahstan ja Ukraina. Ajal, mil viimati nimetatud on kiire spurdi, kuid väga madala stardipositsiooni tõttu praegu regiooni keskmike hulgas, on Eestist ja Lätist nüüdseks saanud Ida-Euroopa kõige kõrgema laenude ja SKT suhtarvuga riigid.
Laenukasv pidurdub aastateks
Kuna Ida-Euroopa laenukasvu on peamiselt finantseeritud väljastpoolt tuleva rahaga, on laenukasv olnud oluliselt kiirem kui deposiitide kasv. Eestis, nagu ka Lätis ja Leedus, olid deposiitidest märkimisväärselt kiirema laenukasvu taga Skandinaavia emapankade rahakraanid, mille kaudu oli võimalik saada kohalikest deposiitidest oluliselt odavamat raha. Samalaadses olukorras olid ka mitmed teised Euroopa Liidu uusriikide pangad, mis said odavat välisraha oma Austria, Kreeka või Itaalia emapankadelt.
Riikides, kus laenude ja deposiitide tase on eelnevatel aastatel deposiitide kahjuks oluliselt kärisenud, ei ole ka rahvusvahelise krediidituru avanemise korral loota laenukasvu kiiret taastumist. Kõigepealt lapivad pangad oma haavu ega kipu uut laenukasvu rahastama välisvahenditest, vaid kohalikest deposiitidest. Seepärast võib Ida-Euroopa varasema kiire laenukasvuga piirkondi veel aastate jooksul pärast kriisi taandumist oodata Aasia riikide käekäik, kus laenude kasv on olnud tagasihoidlik juba viimased kümmekond aastat. Nimelt kannatasid Aasia riigid rängalt 1990-ndate niinimetatud tõusvate turgude kriisi läbi, mistõttu neis riikides oli laenude kasvutempo viimastel aastatel palju olulisema järelevalve ja (enese)kontrolli all. Tõsi, seetõttu on Aasia praegu ka turvalisemas seisus kui Ida-Euroopa.
Reservid – stabiilsuse võti
Kuna Ida-Euroopa laenukasv (peale mõne erandi) põhines eelkõige välisfinantseerimisel, on välisvõla (riigi ja erasektori võlad kokku) kasv olnud Ida-Euroopas kiire ja praeguse krediidikriisi tingimustes on selle finantseerimine suur väljakutse. Kui siia lisada ka jooksevkonto defitsiidi tase, siis nende näitajate alusel saavad Horvaatia ja Rumeenia, kuid jällegi ka Balti riigid negatiivsemat tähelepanu.
Paremas olukorras on riigid, mis on viimastel aastatel reservide mahtu hoopis oluliselt kasvatanud – nende hulka kuuluvad eelkõige toorainerikkad riigid Venemaa ja Kasahstan. Venemaa on praegu välismõjude (kuid ka sisemõjude) eest turvaliselt kaitstud. Vene reservide maht on nii suur, et kui riiki peaks tabama naftahindade languse tõttu oluline jooksevkonto halvenemine, kui riik, selle ettevõtted ja eraisikud maksaksid tagasi kogu lühiajalise välisvõla ning vahetaksid kõik nii vabalt ringluses olevad kui ka pankades hoiustatavad rublad dollariteks, siis oleksid tema välisvaluutareservid pooleteise aasta pärast ikka palju suuremad kui näiteks 2003. aastal, mil tal oli juba varutud märkimisväärne reservide tagavara.
Kardetud, kuid vältimatu IMF
Ja ikkagi, isegi kui riigid seisavad praeguses keerulises maailmas silmitsi välisinvestoritele raha tagasi maksmise kohustusega, tõendab viimaste kuude areng Ida-Euroopas, et kõige põletavamad probleemid võivad tabada riike mitte väljast-, vaid seestpoolt. Üldjuhul nõuab kohest tegutsemist raha väljavool pankadest. Ja juhul, kui pankadel pole tugevaid välisomanikke (kas piisava kapitalibaasiga või vähemalt oma koduriikides tugeva valitsuse toetusega, nagu Eesti suurimate pankade emapangad), siis on sunnitud sekkuma riik.
Näiteid pole vaja kaugelt otsida: Läti pidi alustama Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Euroopa Liiduga abipaketi üle läbirääkimisi pärast seda, kui oli võtnud üle Parexi panga – kohalike investorite kontrolli all olnud panga, kust raha hakkas ootamatult kiiresti ja peatumatult välja voolama. Samasugune olukord on olnud ka Ukrainas ja Ungaris, kus valitsus oli sunnitud sekkuma ja päästma suuremad kohalike investorite kontrolli all olnud pangad.
Läti läbirääkimised IMF-iga abipaketi kindlustamiseks ei ole kerged, sest Läti vajab palju raha. Kuid isegi juhul, kui Läti saab vajaliku rahasumma, on sellisel toetusel pea alati oluline lisahind. IMF nõuab abi saanud riigilt pikaajalise konkurentsivõime tagamist, pahatihti valuutakursi korrigeerimise ehk valuuta devalveerimise teel. Kuna see pole kaugeltki Läti läbirääkijatele meelepärane stsenaarium, on nad avalikkusele kinnitanud, et lati kursi üle läbi ei räägita. Kuid võimalikud abiandjad on siiski teisel pool läbirääkimiste lauda.
Piirkond, mida veel hiljaaegu nimetati Balti tiigriteks, on praegu väljastpoolt vaadates eriti keerulises seisus. Läti on kõige haavatavam, kuid tema järgi hinnatakse praegu kõiki kolme. Eesti riigi olukorra teeb praeguses kriisis lihtsamaks peamiselt asjaolu, et kommertspangad on pea täielikult välispankade kontrolli all ja arvestavad, et peavad lähituleviku probleemidega kas ise või Rootsi riigi abiga toime tulema. Kogu Eesti majandusele on oluline, et meie pangad sellega rahuldavalt hakkama saaksid.
