Päevalehtede eripära on, et neis tehakse juttu kõikvõimalikest elualadest. Hommikul ei või teada, mis valdkonnaga võib tulla tegemist, sest pesueht uudis sajab ikka selgest taevast. Nõnda ei jää kirjutajatel ega toimetajatel alati aega põhjalikult kontrollida, kas neil on terminitest täpne ettekujutus. Juhtub, et peaasjalikult humanitaaridest koosnev toimetus kasutab mõnda tehnika- või reaalvaldkonna sõna niimoodi, et erialainimesed kergitavad kulmu. Ent missioonitundelisemad neist saadavad kirja ja koputavad toimetuse südametunnistusele.
Tehnikateadus
Teame enam-vähem kõik, et inglise keele mõjul on hakatud tehnoloogiat kasutama liiga laias tähenduses. Kui aga ette juhtub konkreetne näide, siis iga kord ei tõuse käsi tehnoloogiast tehnikat tegema. Tekib kõhklus: kas see on ikka just see puhk? ÕS seletab tehnoloogia tähendust nii: „tootmismenetlus või -menetluste kogum; tootmismenetluste õpetus; ei soovita tähenduses: tehnika”. Sellest selgitusest ja mõnest lisatud näitest jääb väheks. Tahaks, et neid oleks rohkem, sest iga kord ei ole napist uudisest üheselt selge, kummaga on tegemist. Ja toimetamise kirvereegel kõlab: ära puutu seda, milles üksnes kahtled.
Hiljaaegu saime kirja pensionipõlve pidavalt TTÜ dotsendilt Ülo Uderilt, kes selgitab asja niimoodi: „Eesti keeles tähendab sõnatüvi „loogia” alati teadust – bioloogia, geoloogia, filoloogia... Nii on ka tehnoloogia teadus, mitte seadmed, masinad, aparaadid, arvutid jne.” Oleks justkui lihtne?
Ülo Uder jätkab: „Tehnoloogia ei tähenda eesti keeles mitte kogu tehnikateadust, vaid ainult selle ühte osa – mingi detaili, seadme, materjali, aine, toidu jne valmistamiseks vajalike oskuste ja teadmiste kogu. Seadmete, masinate, autode, arvutite jne kasutamisega seotud tarkused kuuluvad tehnikateaduste valda, mida lühidalt võib nimetada ka tehnikaks. Selle sõna alla käib ka vastava tehnikavaldkonna nn raud. Kui viimast ei taheta väljendada ja tegemist ei ole ka tehnoloogiaga, siis tuleb kirjutada pikemalt – tehnikateadus.“ Kas on veel sama lihtne?
Edasi märgib kirja autor, et ka kunsti puhul tehakse juttu nt maalitehnikast ja male puhul lõppmängu tehnikast (mitte tehnoloogiast). Siit ehk kumabki põhjus, miks need sõnad eestlastel pea segi ajavad: tehnikal omakorda on tähendusi rohkem kui üks.
Ehtne eesti värk
Erialasõnu, mida tahaks kontrollida, kohtab ükslugu. Meditsiinitermineid vaatame meditsiinisõnastikust, sõjandusterminite jaoks sobib aadress http://mt.legaltext.ee/militerm, kust saab kas või teada, et „ebakonventsionaalne sõda” on tavatu sõda.
Niimoodi see käibki: et üht või teist sõna kontrollida, läheb vaja sõnaraamatuid ja eri internetiaadresse. Eestis tegutseb hulk terminikomisjone, aga nende töö tulemusi peab otsima. Kui jaanuaris 2007 tehti avalikult kokkuvõtteid „Eesti keele arendamise strateegia 2004–2010” esimese kolmandiku tulemustest, siis esitleti ka Keeleväravat, mis pidanuks avama üha parema otsese ligipääsu kõigele, mis puudutab keelekasutust. Kui kaugele asi ligi kahe aastaga jõudnud on, saab vaadata aadressilt www.keelevarav.ee. On olemas ka sõnastikke pakkuv keeleveeb aadressil www.keeleveeb.ee ja rahvusraamatukogu üldine märksõnastik http://eum.nlib.ee.
Mitmes nurgas aetakse oma asja, ilma et keskpõrandal kokku saadaks. Teadagi, majandus jahtub ja igal huvigrupil on omad huvid, nt ei ole kirjastustel kasulik oma andmebaase tasuta kasutamiseks internetti panna. Ometi ei vaja keeleabi üksnes elukutselised kirjutajad-toimetajad, vaid kõik keelekasutajad.
