Sandra Z lööb noa selga
Sandra Z on aastaid tegelenud tantsimisega ja lavastab eesti nüüdisaegse tantsu Mekas Kanuti Gildi SAAL-is, aga ise ütleb, et teeb teatrit, mis on täis absurdi. Aga üleüldse tahab ta saada filmirežissööriks, et teha filmides sama asja, mida praegu laval. Ja praegu on tal üks pornofilmi projekt töös. Mitte et ta laval pornot teeks, kuigi eks ole ka selliseid arvamusi…
Sandral on esinemishuvi oma sõnul sündimisest saadik, kuigi geenidega see kuidagi seotud ei ole. Tantsuhuvi tekkis tänu vanematele, kes viisid ta tantsutundi.
— Mida tantsustuudios Fine5 käimine andis sulle?
— Ma oleks absoluutselt teine inimene, ma ei julgeks üleüldse lavale minna või mingit lollust teha. Sealt sain ma baasi laval olemiseks ja seal tegutsemiseks, meetodi, kuidas oma mõtteid väljendada, ning rämedat julgust.
Ma olen tüübilt natuke selline hull. Ma arvan, et mul on suguvõsas väikene kalduvus vaimuhaigusele. (Naerab.) Aga ma loodan, et suudan selle kontsentreerida ja viia lavale, et ma päriselus teistele närvidele ei käiks.
Mu mõte ongi, et ma tahaks laval teha argipäevaseid asju, mille eest päriselus viidaks võib-olla hullumajja või vangi. Ma olen üks väheseid, kes julgeb teha selliseid absurdsusi.
Sandra käis hiljuti Prahas konkursil. Ta esitas soolo, kus ta istus laua taga, sõi ube ja naeris hüsteerilist lootusetut naeru, kukkus näoli taldrikusse ja liikus laval.
Etendusele järgnenud tagasisidevoorus avaldas auväärt daam arvamust, et tegemist ei olnud tantsuetendusega ja see on vastuvõetamatu.
„Väga kena,” ütles Sandra. „Ma esitan selle mitteetenduse kusagil restoranis, söön, naeran, klobin lusikaga vastu klaasi... suure tõenäosusega kutsutakse kohale turvamehed, võib-olla isegi politsei või hulluarstid.”
— Sinu töid pannakse žanriliselt vist tantsulavastuste hulka, aga nendes on palju performance’i elemente, kumb sa siis oled?
— Tantsija ma kohe kindlasti ei ole ega hakkagi kunagi tantsima, sest füüsis ei vedanud välja, nii nagu ühel ideaalsel tantsijal peaks olema. Ma kaldun pigem teatri poole.
Kuid tänapäeva eesti teatri kohta on mul väga raske öelda, mis mulle meeldib ja mis mitte, sest mulle ei meeldi kohe üldse midagi. Puudu on elu, ma tahan näha elurõõmu näitlejate silmis, et nad oleks kogu aeg piiri peal. Mulle meeldiks pigem kolm kuud prooviperioodi ja üks etendus, kui et kolm kuud etendusi ja üks proov.
Ma tahaks teatriinimestele natuke noa selga lüüa. Ma tahan oma lavastuses neile serveerida, mis mulle tundub, et teatrist on puudu, ja ma tahaks need lüngad täita. Ma tahaks natuke uuendada lavastamistehnikat.
— Kas su plaanid ulatuvad ka kaugemale, näiteks teatriõppeni?
— Ei ole plaanis küll, praegu ma elan hetkes. Kunagi olid ambitsioonid, et mis must kõik võiks saada, kuulus laulja või filmirežissöör. Peamine, et kuulsaks ja rikkaks, et saaks lossis elada. (Naerab.) Nüüd vaatan, kuidas selle päeva üle elan. Muud asjad on kaotanud igasuguse väärtuse ja hetk on ikka põhiline.
— Kas sinu mõtted lavastuseks tekivad isiklikul või sotsiaalsel tasandil?
— Sotsiaalsest tasandist tahaks ma õudselt eemale hoida ja isiklikust ka, ma väga kardan tuua midagi isiklikku lavale. Mul korra juhtus lapsepõlves kogemata niimoodi, et minu isikliku elu probleemid jõudsid tantsu, tantsijad olid kõik tohutult sünged ja mul oli kohutavalt igav, ning ma sain aru, et see on minu enda „deprekas”, mida ma näen. See, mida ma laval teen, ei ole minu elu lahkamine, aga samal ajal ei pääse ma iseendast, see olen ikkagi mina, kes seal laval on.
— Aga kriitika laval?
— Ma ei kritiseeri mitte kedagi. Kõike tuleb võtta pigem naljaga. Ja kui ma naeran, siis tõesti pigem iseenda üle. Eks see ole siuke nutune naer.
— Samal ajal võib osa sinu asju vaatajaid šokeerida. Kas see ongi sinu eesmärk?
— Ei, absoluutselt mitte. Ma teen seda just selle pärast, et imestan, miks vaatajad üldse enam millegi peale šokeeritud ei ole. Ma arvan, et inimesed on ammu juba valmis uuele tasandile minema, sest nad vaatavad külma näoga õudukaid, kus inimesi hakitakse, aga laval on see järsku šokeeriv. Ma toon selle lihtsalt lavale, inimesed harjuvad ära, nad on selleks valmis, ma arvan.
— Nii et sa hakkad laval inimesi hakkima?
— (Naerab.) Ei, tegelikult olen ma väga humaanne, aga jah, nii palju kui võimalik, eks ma tahaks neid hakkida küll.
— Kuidas sellest nüüd aru saada?
— (Naerab.) Vaimselt. Mulle meeldib, kui inimesed reageerivad, see on oluline. Ja et inimesed reageeriks, kas või negatiivselt, selleks on vaja natuke üle piiri minna. Mulle pigem meeldiks, et inimesed jalutavad etenduselt minema, kui et tulevad pärast, suruvad kätt või patsutavad õlale ja ütlevad paar viisakat sõna.
— Nii et need piinlikud momendid, kui inimesed Kanuti Gildi SAAL-i jubedalt nagisevate treppide peal minema hiilivad, meeldivad sulle?
— Pigem jaa, siis ma tean, et oli mingi mõte, mis jõudis kohale või ei tahtnud üldse kohale jõuda. Teatris ongi ju see hea, et sul on elav-hingav publik, kes kaasa mõtleb.
— Kas sulle meeldib, et vaatajad saavad aru sinu mõtetest või et sinu lavastus genereerib neis uusi tähendusi?
— Ma olen hoopis selline, et mina lavastuse sisse enam mõtet ei panegi (Naerab.) Vanasti ma tõesti alustasin mõttest ja hakkasin selle peale ehitama. Nüüd on põhiasi ikkagi protsess, mu etendus on üleni üks suur protsess ja nii on mul laval põnev. Need mõtted, mis inimestel tekivad, on täiesti nende omad, palun, mul on täiesti ükskõik.
— Leiad sa indu headest või halbadest tunnetest ja olukordadest?
— Rohkem ikka halbadest, ma olen palju produktiivsem, kui ma olen selline parajalt õnnetu ja muserdunud. (Naerab.) Kui ma olen ülimalt õnnelik, siis mul ei liigu vist ükski mõtteiva kuskil.
Kes ta on?
Sandra Z
Sündinud 17. detsembril 1983 Tallinnas
•• Lõpetanud vanalinna hariduskolleegiumi.
•• Tantsis 1994–2004 tantsustuudios Fine5.
•• Õppis aasta Inglismaal Dartingtoni kunstikolledžis koreograafiat ja digitaalset meediat.
•• Laulab death metal bändis Diseased Dreams.
•• Varem lavastanud nt „Alkus” (2006) ja „Puzzle” (2008).
•• 10. detsembril esietendus uus lavastus „Streik!”.
