RAINER KATTEL: Neoliberaalsed puuslikud

Ees­ti ma­jan­dus­kas­vust on saa­nud lan­gus. Töö­tu­te arv on vii­ma­se aas­ta jook­sul li­gi ka­he­kor­dis­tu­nud. Mis on lah­ti? Tih­ti kur­de­tak­se, et Ees­ti ma­jan­du­se ja rii­gi käek­äi­gu pea­mi­ne prob­leem ole­vat suur­te eesmär­ki­de puu­du­mi­ne.

Või ava­li­ku sek­to­ri ku­lu­tu­sed, mis ole­vat lii­ga suu­red. On see nii? Ei, peap­rob­leem on hoo­pis Ees­ti in­tel­lek­tuaal­ne ja po­lii­ti­li­ne võime­tus prae­gust olu­kor­da analüüsi­da, vi­ga­dest õppi­da ja sel­lest läh­tu­vaid muuda­tu­si ka­van­da­da.

Ma­jan­dus­tead­la­ne John May­nard Key­nes ütles aas­tal 1933 – ol­les meie­ga vä­ga sar­na­ses olu­kor­ras –, et uue ma­jan­dus­po­lii­ti­li­se st­ra­tee­gia väl­jatöö­ta­mi­se kõige suu­rem ta­kis­tus on klam­mer­du­mi­ne oma aja ära ela­nud idee­des­se. Sa­mu­ti ka kii­rus­ta­mi­ne eri võima­lus­te kaa­lu­mi­sel ja eba­to­le­rant­sus krii­ti­lis­te ar­va­mus­te suh­tes. Just need kolm as­ja ise­loo­mus­ta­vad pa­ra­ku Ees­ti prae­gust dis­kus­sioo­ni.

Ees­ti po­lii­ti­li­ne eliit on liht­sa, kuid si­sult la­hen­da­ma­tu di­lem­ma ees: kui pal­ju en­da­le tuh­ka pä­he ra­pu­ta­da ja kui pal­ju süüd aja­da üle­maailm­se fi­nantsk­rii­si kraes­se? Vii­ma­ne va­lik on po­lii­ti­li­selt mõis­ta­gi ai­nuvõima­lik. Prob­leem on aga sel­les, et Ees­ti se­ni­ne ma­jan­dus­mu­del ja üle­maailm­se krii­si põhjus­ta­nud re­gu­la­tiiv­ne kesk­kond (ja sel­le puu­du­mi­ne) ei ole mit­te liht­salt sa­ma­de va­ne­ma­te lap­sed, vaid sui­sa kak­si­kud. Ees­ti ma­jan­dus ja maail­ma fi­nants­kesk­kond toi­tus sa­ma­dest neo­li­be­raal­se­test idee­dest, mis pea­vad tur­gu­de ise­re­gu­lee­ri­vat jõudu kõikvõim­saks ja va­lit­su­se rol­li võima­li­kult mi­ni­maal­seks.

Vankuv püramiidskeem

Kuid maail­ma li­be­ra­li­see­ri­tud fi­nants­kesk­kon­nal on ma­jan­du­s-a­ren­gu ra­has­ta­mi­sel sel­ged pii­rid. Li­be­ra­li­see­ri­tud kesk­kon­nas toi­miv fi­nants­turg suu­dab ol­la vä­ga in­no­vaa­ti­li­ne uu­te fi­nants­too­de­te te­ki­ta­mi­sel ja lae­na­mi­sel, kuid olu­li­selt väik­sem on te­ma mo­ti­vat­sioon in­ves­tee­ri­da toot­mi­se või inf­rast­ruk­tuu­ri tä­nap­äe­vas­ta­mis­se. Ava­tud ma­jan­du­sel ja pea­mi­selt vä­lis­ka­pi­ta­lil toi­mi­val ma­jan­dus­po­lii­ti­ka mu­de­lil (na­gu Ees­tis) on ka ma­jan­du­se teh­no­loo­gi­lis­te võime­te ehk toot­lik­ku­se kas­va­ta­mi­seks üsna pii­ra­tud võima­lu­sed. Tei­sisõnu: kui are­ne­nud rii­gid in­ves­tee­ri­vad are­ne­va­tes­se, siis on sel­le peaeesmär­giks sa­ge­li ku­luee­li­se ära­ka­su­ta­mi­ne. See suu­ren­dab küll glo­baal­seid toot­mis­mah­te, kuid ei pruu­gi suu­ren­da­da heao­lu.

Mõle­mad näh­tu­sed on vii­ma­se 15 aas­ta jook­sul ise­loo­mus­ta­nud nii Ees­tit kui ka maa-il­ma ma­jan­dust laie­malt. Prae­gu ko­ge­me, et sel­li­sest st­ra­tee­giast saa­dud edu oli esi­teks lühia­ja­li­ne. Ja lä­he­ma viie ku­ni kümne aas­ta jook­sul ko­ge­me me veel, et see edu on ol­nud püra­miids­kee­mi­laad­ne.

Ma­jan­dus kas­vas siis, kui lei­dus vä­lis­mai­seid in­ves­to­reid-lae­na­jaid. Kui neid jääb vä­he­maks, siis ma­jan­dus mit­te liht­salt ei kas­va vä­hem, vaid ku­kub ko­li­nal, ka­han­da­des kõigi in­ves­tee­rin­gu­te väär­tust ja seelä­bi hoo­gus­ta­des lan­gust. Ku­na toot­lik­ku­se kas­vu – inim­res­surs­si ja teh­no­loo­gias­se – ei in­ves­tee­ri­tud pii­sa­valt, siis ei saa ka kasv nii­sa­ma taas­tu­da. Sel­leks oleks va­ja uu­si in­ves­tee­ri­jaid-lae­na­jaid. Neid aga ilm­selt ei tu­le, sest ko­gu vii­mas­te kümnen­di­te neo­li­be­raal­ne ma­jan­dus­mu­del on la­ka­nud ek­sis­tee­ri­mast. Ja sel­li­sel ku­jul see enam kind­las­ti ei taas­tu.

Ees­ti jaoks tä­hen­dab see kaht liht­sat as­ja. Esi­teks: se­ni­ne ma­jan­dus­po­lii­ti­ka mu­del on lä­bi. Tei­seks: se­ni­sed ma­jan­dus­kas­vu al­li­kad on tühjad ega täi­tu nii pea uues­ti. See­ga peaks Ees­ti po­lii­ti­li­ne eliit prae­gu pa­la­vi­ku­li­selt te­ge­le­ma sel­le­ga, mi­da eda­si te­ha.

Prae­gus­test de­bat­ti­dest leia­me põhimõtte­li­selt kolm võima­lik­ku la­hen­dust, mi­da krii­sist väl­ju­mi­seks te­ha. Esi­me­ne la­hen­dus eel­dab, et Ees­ti ma­jan­dusp­rob­lee­mi­de ta­ga on peaas­ja­li­kult vä­lispõhju­sed ja see­ga pea­me me liht­salt oo­ta­ma, ku­ni torm vai­bub, ja seejä­rel saa­me jät­ka­ta se­nist ma­jan­dus­po­lii­ti­kat. Just sel­list mõtte­mu­de­lit näib esin­da­vat Ees­ti va­lit­sus.

Propaganda ja väljamõeldised

Tei­ne sei­su­koht on: Ees­ti va­jab uu­si suu­ri eesmär­ke ja värs­keid liid­reid. Sel­li­se mõtte­suu­na esin­da­ja­te tüüpi­li­ne ar­gu­ment kes­ken­dub sel­le­le, et kui 1990-nda­tel oli Ees­til sel­ge siht (NA­TO, Eu­roo­pa Liit), siis prae­gu see puu­dub. Just seetõttu jät­vat po­lii­ti­li­ne väit­lus ja va­lit­su­se te­ge­vus sa­ge­li si­hi­tu mul­je. Sel­li­ne ar­va­mus näib do­mi­nee­ri­vat nn ar­va­mus­liid­ri­te hul­gas. Kuid ma­jan­du­se eesmärk on ala­ti heao­lu kasv ja de­mok­raa­tia eesmärk on ta­ga­da de­batt sel­le üle, kui­das saa­vu­ta­da heao­lu kas­vu. Sel­le ase­mel et vaiel­da uu­te eesmär­ki­de või liid­ri­te üle, peak­si­me vaid­le­ma uu­te la­hen­dus­te üle, mis ai­tak­sid kaa­sa heao­lu kas­vu­le.

Kol­mas grupp ini­me­si väi­dab: krii­sist väl­ju­mi­seks tu­leb se­nist neo­li­be­raal­set mu­de­lit veel­gi ra­di­kaal­se­maks muu­ta. Se­da suun­da esin­dab sel­gelt Re­for­mie­ra­kond oma hil­ju­ti­se et­te­pa­ne­ku­te pa­ke­ti­ga. Siin on ka kõige liht­sa­mi­ni nä­ha, et te­ge­mist on sel­ge pro­pa­gan­da­ga, mis suu­res­ti tu­gi­neb väl­jamõel­dis­tel. Näi­teks soo­vi­ta­tak­se töö­tur­gu paind­li­ku­maks muu­ta. Ees­tis on aga ju­ba nii­gi vä­ga paind­lik tööjõuturg, mi­da näi­tab kii­res­ti kas­vav töö­tu­te arv ja seis­ku­nud pal­ga­kasv. Tööjõuturg ei pea ole­ma paind­li­kum, vaid ak­tiiv­sem: enam on va­ja ümber- ja täien­dusõpet. Pa­ra­ku näi­ta­vad kõik se­ni väl­ja käi­dud la­hen­dus-et­te­pa­ne­kud, et Ees­ti ees seis­va­test väl­ja­kut­se­test po­le te­ge­li­kult aru saa­dud.

Kõiki ni­me­ta­tud la­hen­du­si ise­loo­mus­tab ka pi­me usk eu­ros­se. Eu­ro on aga va­hend, mil­lest eri­ti pal­ju ei sõltu. Va­luu­ta­ris­kist (nt de­val­vee­ru­mi­ne) saab kre­dii­di­risk. Eu­ro liht­salt pääs­taks meid võima­li­kust eba­mu­ga­vast de­val­vee­ri­mis­de­ba­tist, ent ei muu­daks meie po­sit­sioo­nis suurt mi­da­gi. Hoo­li­ma­ta sel­lest, kas meil keh­tib eu­ro või kroon, võib lae­nuan­d­ja kao­ta­da usal­du­se nii era- kui ka ava­li­ku sek­to­ri vas­tu.

Kol­me kir­jel­da­tud suun­da ühen­dab ka eel­dus, et Ees­ti prae­gu­sed prob­lee­mid on pi­gem tak­ti­ka­li­sed kui st­ra­tee­gi­li­sed. Kui vaa­ta­me aga maail­mas toi­mu­vat vä­he­gi tõsi­se­malt, siis on üsna sel­ge, et se­nist neo­li­be­raal­set ma­jan­dus­po­lii­ti­kat ei jät­ka enam kee­gi.

See­ga, kui­das eda­si? Mis va­hen­did pi­dur­dak­sid või lee­ven­dak­sid ma­jan­dus­lan­gust? Kui­das tu­ge­vas­ti muu­tu­vas kesk­kon­nas kas­va­ta­da Ees­ti et­tevõte­te toot­lik­kust? Kas ja kui pal­ju pea­me rii­gi­na lae­na­ma? Kas peak­si­me eu­ro­ra­ha ka­su­ta­mi­se ümber mõtle­ma? Kui­das peak­si­me muut­ma et­tevõtlu­se toe­ta­mi­se po­lii­ti­kat? Mil­li­ne peaks ole­ma eesmär­ki toe­tav mak­susüsteem?

Tavatute lahenduste aeg

Ees­ti olu­kord on üheain­sa aas­ta­ga olu­li­selt muu­tu­nud. Kui soo­vi­me lan­gu­sest väl­ju­da, peab meie ma­jan­dus­po­lii­ti­ka se­da muu­tust ka­jas­ta­ma. Kuid liht­said la­hen­du­si po­le.

Värs­ke No­be­li lau­reaat Paul Krug­man väi­dab, et dep­res­sioo­nia­jal keh­ti­vad teist­su­gu­sed ma­jan­dus­po­lii­ti­ka reeg­lid: va­ja on eba­ha­ri­lik­ke, kuid häs­ti kaa­lu­tud ot­su­seid. Sel­leks et sel­li­seid ot­su­seid te­ha, tu­leb neid aru­ta­da ning oma ja teis­te vi­ga­dest õppi­da.

Ees­tis näib ma­jan­dus­po­lii­ti­li­ne de­batt võima­tu, sest me ole­me eba­kom­pe­tent­sed, en­nast täis ja eba­to­le­rant­sed. Mõel­ge kas või sel­le­le, kui­das rea­gee­ri­ti veel pool aas­tat ta­ga­si Ees­ti edus kaht­le­ja­te mõttea­val­dus­te­le, pan­nes nad näi­teks ühte pat­ta pronk­siöö al­ga­ta­ja­te­ga. Kõik see võrdub pa­ralüüsi­ga, kus ain­saks te­ge­vu­seks on va­lit­sus­ku­lu­de kok­ku­hoid­mi­ne. See aga ai­nult süven­dab krii­si, sest si­se­mai­ne nõud­lus vä­he­neb veel­gi.

Me mit­te liht­salt ei vaa­ta pealt, kui­das lan­gus kii­re­neb, vaid an­na­me oma in­tel­lek­tuaal­ses ja po­lii­ti­li­ses pa­ralüüsis lan­gu­se­le ai­nult hoo­gu juur­de. Ülejää­nud maailm dis­ku­tee­rib ma­jan­du­se elav­da­mi­se va­hen­di­te üle, meie kum­mar­da­me sõge­das vai­ku­ses neo­li­be­raal­seid puus­lik­ke.