Adamson-Ericu kunstilised dialoogid Lühikese jala majas
Adamson-Ericu muuseumi 25. tegevusaasta tähistamiseks peeti 8. detsembril rahvusvaheline konverents „Isikumuuseum: isik ja muuseum”. Adamson-Ericu muuseum ongi isikumuuseum, mitte nagu Kristjan Raua majamuuseum Nõmmel või Ants Laikmaa oma Taeblas, sest Adamson-Eric pole Lühikese jala majas kunagi elanud.
Kunstniku lesk Mari Adamson kinkis mehe teosed kunstimuuseumile ja vastutasuks sai ta Lühikese jala kinnistu, kuhu loodi muuseum. Tollane direktor Inge Teder teab neid lugusid paremini kui mina. Igal juhul tegid Poola restauraatorid oma töö ja 1983. aastal avati Eesti parim isikumuuseum.
Põnevaid teemasid jagub
Teine asi on isiku- või majamuuseumi sisuline töö. Kõige lihtsam variant oleks püsiekspositsioon, mis püsib väikeste muutustega aastast aastasse. Adamson-Ericu muuseum on läinud teist teed pidi. Pidevalt korraldatakse seal näitusi, mis ei pruugi alati olla seotud Adamson-Ericuga või tema loominguga. Kuid viimati nimetatu on nii lai, et sõdadevaheline kunst ja selle põhisuundumused on Adamson-Ericuga nii või teisti seotud. Seekord pakub muuseum väikese juubeli puhul väljapanekut pealkirjaga „Kunstisisesed dialoogid ajapeeglis”.
Adamson-Eric oli täiesti euroopalik kunstnik: maade nimekiri, mida ta on külastanud, on pikk alates Kreekast kuni Nõukogude Liiduni. Kuid ikkagi eelkõige Pariis, kus ta elas sissekirjutusega kümme aastat, tehes sealt reise nii kodu- kui ka välismaale. Sel ajal käisid sealt läbi mitmed eesti kunstnikud: Jaan Koort, Aleksander Vardi, Renaldo Veeber, Karin Luts jt. Huvitav on näiteks Adamson-Ericu ja Karin Lutsu natüürmortide kõrvutus.
1930. aastad tõid ülemineku aguliromantismilt helgemale impressionistlikule laadile. Näitusel ongi huvitav vaadata, kuidas on eri kunstnikud stiilivahetusele reageerinud. Ees seisaks veel töö otsida üles nende kunstnike tööd, kellega Adamson-Eric Pariisis Montparnasse’il koos töötas.
Seda, et muuseum ei istu käed rüpes, näitab seegi, et kogud pidevalt täienevad. Direktor Ülle Kruus ütles, et kui algusaastatel oli neil kõige vanem Adamson-Ericu maal 1929. aastast, siis nüüd 1924. aastast. Hinnalise pärandi sai muuseum Lilian Semperi kogu kaudu. Käimas on haridusprogrammid. 5. jaanuaril esietendub muuseumi ja Vana Teatri koostöös dramatiseering „Amandus-Eric ad astra”.
