Eesti lugu: Herman Sergo „Näkimadalad”

Vähemalt praegu peetakse rannarootslasi siinsetest rahvusvähemustest kõige enam omaks. Herman Sergo „Näkimadalad” kirjeldabki ühte eesti ajaloomälu keskset teemat ehk pärisorjuse väljakujunemist just hiiurootslaste pilgu läbi.

1984. aastal kolmes köites ilmunud „Näkimadalad” on üks ambitsioonikamaid eesti ajalooromaane, mis meenutab Skandinaavia kirjandusest tuntud suguvõsasaagasid. Hiidlasest kirjanik oli võtnud sihiks anda ülevaade kodusaare ajaloost 18. sajandil. Siiski ei kulge pea kaheksasaja lehekülje pikkuse romaani tegevustik ühtlases tempos läbi terve aastasaja, vaid teeb sellesse kolm sisselõiget.

Teos algab katku jõudmisega Hiiumaale 1710. aastal. Samal aastal kaotasid rootslased võimu Eestis Vene tsaaririigile (ametlikult lõppes Põhjasõda Uusikaupunki rahuga 1721. aastal). I osa piirdubki aastatega 1710–1711. Vaagides üha kasvavaid vastuolusid randlaste ja sakslasest mõisniku vahel, valib II osa nende kujutamiseks aastad 1725–1726. Viimane osa kirjeldab hiiurootslaste kohtuskäike oma õiguste kaitseks (1779–1781) ning nende kogukonna Katariina II ukaasi alusel Ukrainasse, Dnepri äärde väljasaatmist. Romaan lõpeb 1784. aastaga, mil Hiiumaale jõuab teade väljarännanute kurva saatuse kohta (enamik neist suri teel ja uutes rasketes oludes).

Seiklusjutulik

„Näkimadalad” ilmus eesti ajalooromaani uue tõusu ajal, mille tipuks kujunesid mõistagi Jaan Krossi romaanid. Mere- ja rannaelu teemaliste teostega populaarseks saanud Sergole heideti toona ette seiklusjutulikkust ja sõnaohtrust. Hiidlaslikult lobeda sõnaseadmisoskuse taga peitub romaanis teisigi tasandeid.

Põnevaks muudab teose juba tavatu tegelaskond – hiiurootslased. Arvatavasti asusid esimesed rannarootslased Eesti looderannikule juba 800 aastat tagasi ja sisseränne kestis 16. sajandini. Paremate püügipaikade ja elutingimuste otsingute kõrval seostatakse kristlastest rootslaste asumist just rannikule võimude sooviga tagada mereäärsetele aladele usaldusväärne elanikkond. Selle eest pälvisid rannarootslased mitmeid eelisõigusi, mille kestmise eest tuleb neil „Näkimadalates” võitlema hakata. Kiiresti saab selgeks seegi, et hiiurootslaste staatusega võrreldes on eesti päritolu justkui kirves, mis pea kohal ripub: kogukonna jaoks nõnda traagiliseks kujuneva sündmuste jada käivitab asjaolu, et peategelase Clemeti esimene naine Walborg on isa poolt eestlane.

Ühelt poolt puudutab „Näkimadalate” põhiteema niisiis eesti ajaloomälu jaoks keskset küsimust ehk talupoegade olukorra halvenemist. Teisalt aga sobivad vabadusvõitlejateks mõistagi eriti hästi just hiiurootslased, kes on oma ammustest õigustest teadlikud. Nende olukorra muutumist raamistavad kaks romaani alguses toodud ürikut: Liivimaa ordumeistri vabaduskiri (1470) ja nn Roseni deklaratsioon (1739). Vabaduskiri tagas hiiurootslaste õigused, esmajoones vabaduse teotööst. Võimude vahetudes kaotas enamik vabatalupoegi järk-järgult oma privileegid. Soovides tagada Balti aadli poolehoiu, tagastas Vene võim Rootsi aja lõpul riigistatud mõisad ja koos nendega õigused talupoegade üle. Ka „Näkimadalates” hakkavad kasvama koormised ja andamid – ning opman asub nõudma teotööd ka rannarootslastelt. 18. sajandil üha tugevneva pärisorjastamise sümboolseks maamärgiks on kujunenud Liivimaa maanõuniku parun Otto Fabian Roseni seletuskiri talupoegade õiguste küsimuses: mõisnik võis oma talupoega pärandada, vahetada või müüa ning mõisale kuulus ka tema vara ja maa, mille kasutamise eest tuli tasuda teotöö ja koormistega.

Teisalt tuleb tõdeda, et kuigi Sergo on toetunud uurimustele ja kujutanud mitmeid ajaloolisi persoone, käib ta nendega üsna vabalt ringi. Ajaloosündmuste kõrval aga on ta pühendanud samavõrd ruumi randlaste eluolu kirjeldamisele. Et „Näkimadalad” on mere- ja rannaromaan, leiab siit mõistagi üksikasjalikke kirjeldusi meresõidu, hülgejahi ja kalapüügi kohta. Ent ohtralt on autor pikkinud teosesse ka ülevaateid talu- ja põllutöödest, toidust, riietest ja käsitööst. Samavõrd olulisel kohal on rahvakombed, -laulud,

-meditsiin ja -us­kumused. Just see­tõttu on „Näkimadalaid” nimetatud etnograafiliseks romaaniks. Kuid kindlasti tuleks lisada, et romaan esindab klassikalise etnograafia vaatepunkti. Siin

n-ö elustatud maailm peegeldab seda, millist osa pärandist pidas väärtuslikuks 19. sajandi ja 20. sajandi alguse etnograafia. Kuna teadmisi rannarahva 18. sajandi eluolu kohta napib, siis kirjeldabki Sergo seda pigem 19. sajandi näidete varal.

Sergo on mere- ja talumaastikke kujutanud ikka mingi tegevuse, mitte vaatluse kaudu. Tegelaskujusidki loob ta esmajoones nende toimekate tegude, mitte sisekõne ja arutluste kirjeldamise põhjal. Nii tegelasi siduv kui ka eraldav pinge sünnib üsnagi lihtsast kaugustega meelitava mere ja kodu vastandusest, mida toetavad omakorda soolised stereotüübid. Rannakülale iseloomulikult on naiste rolliks põllutöö, laiemalt aga ka kestvuse alalhoidmine. Seda püsivust ja seotust maaga kehastab tervet romaani ühendavaks tegelaseks ja kange saare naise arhetüübiks kujunev Getter, kes jääb Hiiumaale ka pärast kogukonna väljasaatmist.

Sellest hoolimata võib „Näkimadalaid” praegu pidada üheks oluliseks Hiiumaa-Dagö ja ka läänesaarte ajaloolise identiteedi alustalaks. Muu hulgas pakub see head näidet, kuidas kirjandus võib muuta isegi paikade tähendust. Nimelt on teos, mis kasutab palju rootsikeelseid toponüüme, lansseerinud ka ühe päris uue kohanime. Ametlikus keeles Hiiu madal ehk Suurrahu (9 kilomeetrit pikk ja 5,5 kilomeetrit lai madal Hiiumaast loodes, kus vesi on kohati vaid 1,2 meetrit sügav – toim) kannab rootsi keeles nime Neckmansgrund. Sergo aga tõi selle kohta käibele eestikeelse Näkimadalad – ja mõne aja pärast peeti seda juba ajalooliseks paiganimeks.

Tsitaat raamatust

•• „Ajad on keerulised ja kõik võib minna pahupidi.

Ei maksaks minu arvates hakata praegu kellegagi rauda raiuma, küllap pi­si­tasa aeg õiendab as­jad...” /---/ „Aga kas me oma ees­õigusi sedamoodi jälle pisitasa käest ära ei lase libiseda?” kiilus Clemet oma kahtluse külavanema pikaks kippuva jutu vahele. „Ega mõisa­härrade isu saa kunagi otsa. Annad siit jä­rele, tõmbab sind teisest kohast veelgi valusamalt...”(lk 187)

Herman Sergo

(1911–1989)

Herman Sergo sündis Hiiumaal Käinas meremeeste peres.

Juba algkoolipäevil alustas ta tööd laevapoisina, 1941. aastal omandas Tallinna merekoolis kaugsõidukapteni kutse.

Sõja ajal sattus Sergo Nõukogude tagalasse ja värvati Punaarmeesse. Pärast sõda töötas ta kaptenina Leningradis ja hiljem taas kodumaal.

Kirjanikuna debüteeris Sergo 1940. aastal ajakirjas Merendus ja Laevandus.

Vabakutseliseks kirjanikuks hakkas ta 1966. aastal.

Sergo on kirjutanud palju mereainelisi jutte ja romaane, nagu „Meri kutsub” (1960), „Mehed mere taustal” (1963), „Lootsitoa jutud” (1965) jpt.

Hiljem pöördus ta otsesemalt oma kodusaare ainese poole, näiteks teostes „Kui ma alles noor veel olin” (1980) ja „Rukkirahu” (1990). Omaeluloolised on tema teosed „Kodusadam” (1982) ja „Viis aastat võõra nime all” (1992).

Sergo „Põgenike laev” (1966), mis jutustab randlaste põgenemisest Rootsi 1944. aastal, oli esimene Nõukogude Eestis ilmunud seda teemat käsitlev teos.

„Näkimadalad” (1984) pälvis 1985. aastal Juhan Smuuli kirjanduspreemia.