REIN RUUTSOO: Kas lõpuks väsime vihakeelest

Taa­si­se­seis­va Ees­ti ava­lik­ku po­lii­ti­list dis­kur­sust raa­mib suu­re poee­di Ju­han Vii­din­gu va­lu­li­ne reakt­sioon 1990-nda­te al­gu­se po­liit­loo­sun­gi­le „Ees­ti eest­las­te­le!”.

Vii­din­gu luu­le pi­da­nuks kul­tuur­rah­va­le näi­ta­ma vää­ri­kat teed vaim­ses­se va­ba­dus­se.

Nüüd, li­gi kaks kümnen­dit hil­jem, aren­dab tei­ne mõju­kas poeet Han­do Run­nel mõtet,  et „kui lii­ga pal­ju muud ol­lust lä­heb loo­dus­lik­ku or­ga­nis­mi, ei suu­da see enam ise pu­has­tu­da. Ta saas­tub ja muu­tub sur­ma­pai­gaks. Kui üks rah­vas saas­ta­tak­se tei­se rah­va­ga … su­reb see rah­vas väl­ja”.  

Siin po­le prob­leem pel­galt meie igap­äe­va­ses kse­no­foo­bias ega aru­saa­ma­des, mis on vas­tuo­lus tea­dus­fak­ti­de­ga, vaid sõna­va­ra süve­ne­vas räi­gu­ses. Sõna „saas­ta­mi­ne” on kõhe­dust te­ki­ta­valt ti­he­dalt seo­tud ühe tei­se – aja­loo suu­ri­ma­te ku­ri­te­gu­de­ni vii­nud dis­kur­su­se­ga. Dis­kur­siiv­ne su­gu­lus nat­sis­mi­ga on vaiel­da­ma­tu.

Ees­ti va­jab lep­lik­kust. Aga ees seis­va­te kas­va­va­te pin­ge­te aim­du­ses on aeg ti­ge­du­sest tii­ne. Ehk po­leks­ki rah­vus­poee­di hoia­tus­re­too­ri­ka ära­ta­nud mu­ret, kui see po­leks ol­nud uni­soo­nis või ko­gu­ni kroo­ni­nud aval­du­si, mi­da Ees­ti po­lii­ti­kud ja ava­li­ku elu te­ge­la­sed on vii­ma­sel ajal jär­je­pa­nu tei­nud. Mi­da kõike us­ku­ma­tut po­le sõna­tud amet­li­kult dek­la­ree­ri­tud lõimu­mis­po­lii­ti­ka tuu­les. Vaen­la­se ku­ju loo­mi­se esk­alee­ru­des kao­tab amet­lik re­too­ri­ka vii­ma­se usu­ta­vu­se.

Ees­ti po­lii­ti­kud on asu­nud vaen­la­se ku­ju loo­vas sõnap­ruu­gis lau­sa üks­teist üle trum­pa­ma. Ise­gi And­rei Hvos­to­vi kir­jatöö­de üks püsi­mo­tii­ve osu­tab, kui süga­va­le hin­ge on jää­nud krii­pi­ma Ees­ti pre­si­den­di ütlus ve­ne kee­lest kui oku­pan­ti­de  kee­lest. See osu­tab, kui õrnal jääl me kõnni­me. Sõltu­ma­ta sel­lest, mi­da me pea­me õigeks või va­leks tõlgen­du­seks, ela­vad len­du las­tud fraa­sid oma elu. Sel­les mõttes on õigus Märt Väl­ja­ta­gal („Head me­hed hal­val aja­l”, EPL 13.10), kes väi­tis, et se­da ot­sus­ta­ma, kas „nee­ge­r” on kel­le­le­gi sol­vav kee­le­ka­su­tus või mit­te, so­bi­vad eks­per­diks ik­ka­gi neeg­rid ise.      

Det­semb­ris pää­se­sid Ees­tis kur­jad vai­mud pä­ris val­la. Vae­valt näi­tas vai­bu­mi­se mär­ke ve­ne­keel­se­te tõsi­ne sol­vu­mi­ne Tõnis Lu­ka­se soo­vi­tu­se üle, et hal­li­pas­si­me­hed, kes ei soo­vi Ees­ti ko­da­kond­sust, võik­sid ku­hu­gi mu­ja­le ko­li­da, kui kait­se­mi­nis­ter Jaak Aa­vik­soo sõnad te­ki­ta­sid uue skan­daa­li. Vii­ras­tus­lik tu­le­vi­kunä­ge­mus ees seis­vast eest­las­te Si­be­ris­se saat­mi­sest, kui ko­he ham­bu­ni ei rel­vas­tu­ta, osa­tas ees­ti­ve­ne­la­si se­davõrd, et mi­nis­ter  pi­di and­ma sel­gi­tu­si sel­le koh­ta, mi­da ta te­ge­li­kult mõtles.

Surmapoeesia

Ei mak­sa loo­ta, et luu­le­ta­ja­te ja li­te­raa­ti­de mõttea­ren­du­si ei seos­ta­ta Ees­ti rii­gi po­lii­ti­ka­ga. Kom­men­tee­ri­vad ar­tik­lid nii siin- kui ka seal­pool pii­ri rõhu­ta­vad sõna­ka­te kir­ja­mees­te seo­tust „Al­joša” Tõnism­äelt är­avii­mi­se soo­vi­ta­mi­se­ga ja kõne­de kir­ju­ta­mi­se­ga ühe­le või tei­se­le juht­ku­ju­le. Se­da olu­li­sem oleks po­lii­ti­ku­te kii­re ja ot­sus­tav dis­tant­see­ru­mi­ne se­da­ laa­di vi­haväl­ga­tus­test. Pa­ra­ku va­li­tak­se kaits­va so­li­da­ri­see­ru­mi­se tak­ti­ka.

Re­for­mie­ra­kon­na ühe liid­ri Jaa­nus Ra­hum­äe Run­ne­li dek­la­rat­sioo­ni­le an­tud õigus­tus – te­ge­mist ole­vat poee­ti­li­se ku­jun­di­ga – on liht­salt vas­tu­tus­tun­de­tu ja si­su­li­selt nõrk. Ko­gu nat­si­de ideo­loo­gia koos­nes­ki just se­da laa­di „poee­sias­t”, sel­les nen­de ter­ro­ri­kee­le nee­dus oli­gi. Endlö­sun­g’i­le, lõpp­la­hen­du­se­le kut­suv keel, ko­hu­ta­vai­ma vä­gi­val­la  keel on ala­ti „luu­le­li­ne” (ve­re, raua ja ko­du­pin­na poee­sia). Po­lii­ti­kul, kes en­nast sää­ra­se kat­ku kee­lest ka­te­goo­ri­li­selt ei dis­tant­see­ri, puu­dub aja­loo- ja reaal­sus­ta­ju. Mõnes­ki Eu­roo­pa rii­gis po­lii­ti­ku karjäär sel­le­ga ka lõpeks.   

Prae­gu ku­jun­da­tak­se aga alust väi­de­te­le, et Ees­ti po­lii­ti­kud mõtle­vad nii na­gu mõned juh­ti­vad li­te­raa­did. Ma isik­li­kult se­da kin­ni­ta­da ei jul­geks. Kuid vai­mud, mis las­ti lah­ti 1990-nda­te al­gul (mi­da ma ise pi­da­sin post-t­rau­maa­ti­li­se sei­sun­di pee­gel­du­seks) vaid oo­ta­sid ära­ta­mist. Ham­baid ki­ris­ta­des ole­me Eu­roo­pa Lii­du ja NA­TO liik­me­su­se kri­tee­riu­mi­de täit­mi­seks lep­pi­nud nen­de et­te­kir­ju­tus­te­ga. Aga sel­leks et Eu­roo­pa Lii­du ja NA­TO väär­tu­si ka si­su­li­selt jär­gi­da, pea­me me ise vaim­selt muu­tu­ma. Lõimu­mist po­le va­ja Eu­roo­pa­le, se­da on va­ja eelkõige mei­le, et püsi­ma jää­da.