RAINER KATTEL: Kuhu kadus Eesti Nokia?
Nüüdseks vaat et kurikuulus loosung Eesti Nokia otsingutest on väljendanud ja laias laastus väljendab ka praegu kahte erinevat, kuigi kohati teineteist täiendavat tendentsi või püüet. Ühest küljest on Nokia otsimise taga soov või ihalus jäljendada Põhjamaade ja eriti Soome äärmiselt muljet avaldavat tõusu uue tehnoloogia esirinda. Otsekui üleöö sai kummikutootjatest maailma suurim mobiiltelefonide tootja ja eriti 1990-ndatel tehnoloogilise arengu ülemaailmne sümbol.
Kui seda suutsid soomlased, siis miks mitte meie? Teisest küljest on Nokia otsing väljendanud soovi anda kodumaisele majandus- ja kitsamalt innovatsioonipoliitikale mingi konkreetsem eesmärk. Selles on kajastunud viimased 15 aastat prevaleerinud neoliberaalse majanduspoliitika implitsiitne kriitika: vaid väga väheste radikaalsete uuenduste taga seisab pelgalt turumehhanism. Tehnoloogilises arengus – eriti 20. sajandil – on valitsuse roll peaaegu alati märkimisväärne. Teisisõnu on Nokia otsimises alati väljendunud varjatud soov, et majanduspoliitika oleks midagi enamat kui turu eneseregulatsioon. Mõlemad tendentsid on aga algusest saati olnud sügavalt vildakad ja eksitavad.
Mõlema puhul lasuvad probleemid Nokia loo ja laiemalt Soome majanduspoliitika võrdlemisi vääral interpreteeringul või lihtsalt väga pealiskaudsel arusaamal. Selle tagajärel on Nokia otsimine Eesti majanduspoliitilises kontekstis tegelikult muutunud olematu debati sümboliks, mis väljendub enamasti kummalises koosluses, et me soovime ühtaegu nii neoliberaalse mudeli jätkumist kui ka oma arenguveduri leidmist, mis tõstaks meid tehnoloogilise arengu katapuldile. Debatt seisnebki selles, et kinnitame üksteisele, et vaja on nii neoliberaalset poliitikat kui ka Nokia otsimist. Selline Eesti majanduspoliitika nokiafitseerumine on mõneti meie praeguste probleemide võrdkuju: tahame vallutada tehnoloogilist maailma, kuid samal ajal puuduvad meil selleks peaaegu igasugused relvad, sest me ei ole siiani mõistnud Nokia ja laiemalt Soome ning Põhjamaade eduloo tausta ja sisu.
Nokia eduloo saladused
Nokia eduloo taga on laias laastus kolm olulist aspekti. Esiteks on Nokia esile kerkimine vaid üks, kuigi väga silmatorkav aastakümnete pikkuse aktiivse tööstuspoliitika vili. Nokia edulugu ei alanud 1990-ndatel teadus- ja arendustegevusse tehtud jõulistest investeeringutest (kuigi ka seda ei saa alahinnata).
Juba 1960. aastatest on Soome sihiteadlikult arendanud kodumaist tööstust (nt metsandusega seotud klaster) ja näiteks veel 1980. aastatel oli Soomes välisettevõtte rajamine komplitseeritud (selleks oli üldjuhul vaja kohalike konkurentide nõusolekut). Teisisõnu on Soome aastakümneid enne Nokia tõusu arendanud kodumaiseid teadmistemahukaid tööstussektoreid. Sellel on olnud kaks äärmiselt olulist tagajärge: ühest küljest on see loonud mitmekesise ettevõtluskeskkonna, kus teadmiste areng on väga dünaamiline ja kodumaine nõudlus tugev; teisest küljest on see arendanud poliitikakujundamise süsteemi, kus riik oskab ja suudab ettevõtjate probleemidega päev-päevalt tegeleda.
Just viimati nimetatud tugev poliitikakujundamise süsteem on nii Soome kui ka laiemalt Põhjamaade peamisi konkurentsieeliseid maailmaturul. Siia alla kuulub ka tugev heaoluriik, mis ühest küljest tagab jõuka kodumaise tarbija ehk tugeva sisenõudluse, aga teisalt võimaldab hariduse ja muude investeeringute kaudu ettevõtlust kiiresti ja pidevalt tänapäevastada ehk esile kutsuda majandusstruktuuri muutusi.
Eestil puudub igasugune kodumaise tööstuse arendamise kogemus, viimaseid sellealaseid asju tehti ilmselt 1980-ndatel. Ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) praegune tegevus on näiteks tootearenduse või tehnoloogia- ja arenduskeskuste toetamise puhul esiteks mahult suhteliselt väike ja teiseks pärinevad need tegevused sisuliselt alles selle kümnendi keskpaigast. Peamine erinevus seisneb aga poliitikakujundamise süsteemis, mis Eesti puhul sisuliselt puudub. Eesti riik ei tee majanduspoliitikat selliselt moel, et peab ettevõtjaga või ettevõtlusorganisatsioonidega (nt puidutööstusega) sisulisi läbirääkimisi. Sisuliselt puudub igasugune sotsiaalne partnerlus. Oleme lootnud makromajanduslikule keskkonnale ja seetõttu puudub meie ametnikel ja ka ettevõtjatel vastav kogemus ja oskus. Neid ei teki üleöö ega ka paari aasta jooksul. Seega ei saa meie puhul kuidagi eeldada, et meil oleks Soomega sarnane kodumaise tööstuse arendamise kogemus ja võime.
Teiseks olid üks Nokia tõusu olulisi eeldusi Põhjamaade ühised jõupingutused mobiilside tehnoloogia ja ka standardite arendamisel. Isegi kui viimasel puhul ei olnud see tegevus lõppkokkuvõttes edukas (NMT standardist loobuti), siis oli 1980-ndate lõpus suure riskiga tootele nagu mobiiltelefon ühise turu loomine kohalikele ettevõtjatele äärmiselt kasulik.
Riigi ja turu koosmõju
Kohalikul turul omandatud kogemus – ettevõtja jaoks ei ole kogemus sageli midagi muud kui oskus kulusid kvaliteetse ja tarbija jaoks huvitava toote kaudu märgatavalt väiksemana hoida, kui konkurendid seda suudavad – võimaldas hiljem neil ettevõtetel (ja nendega seotud tarnijatel) rahvusvahelise turu kiire avardumise ajal peadpööritavalt kiiresti kasvada. 1990-ndatel Skandinaavias toimunud telekommunikatsioonituru liberaliseerimine võimaldas omakorda kohalikke turge kiiresti kasvatada ja eraettevõtetel laieneda. Seega lisandub kodumaisele tootjale kodumaine ja lähipiirkonna turg – seegi tekitati regulatsiooniga, mitte pelgalt turu isevoolule lootes.
Soome kogemus on seega suurepärane näide riigi toetuse ja turujõudude targast koosmõjust. Praeguse Eesti majanduspoliitika probleem pole aga mitte ainult selles, et meie kodumaise tööstuse arendamine on alles lapsekingades, vaid meie tööstus on ka suuresti allhankele keskendunud ehk sõltub suurel määral Skandinaavia ettevõtete äristrateegiatest. Seega peaks Eestis üks majanduspoliitika olulisi võtmeelemente olema Põhjamaade regioonis koostöö tegemine, milleks meil puudub praegu aga igasugune algatus ja võimed. Ka regulatiivse keskkonna arendamise osas on Eesti poliitikakujundamise võime väga piiratud. Näiteks avaneks üks efektiivne kohaliku biotehnoloogia ettevõtluse arendamise võimalus just eri standardite kaudu (nt kuidas tehakse teatud katseid jne), mis looks kohalikule ettevõtjale võimaluse kohalikul turul uusi tooteid katsetada. Riigihanked on teine võimalus, mida Põhjamaad samuti telekommunikatsioonisektori puhul väga targalt kasutasid. Seega ei pea Eesti puhul paika ka teine Nokia tekkimise eeldus. Vastupidi, siingi oleme me Põhjamaadest aastakümneid maas.
Suure murrangu aeg
Kolmandaks on Nokia tõus seotud väga spetsiifilise ajajärguga infotehnoloogia arengus. 1990-ndatel hakkas esialgsete väga suure riskiga investeeringute aeg läbi saama ja turg formeeruma. See tähendas, et 1990-ndatel iseloomustas infotehnoloogia sektorit kolm äärmiselt olulist tendentsi: tootlikkuse plahvatuslik kasv (ehk kulude väga kiire vähenemine), nõudluse jõuline kasv (mobiilside, internet, kiipide kasutamine tööstuses jne) ning sellest tulenevalt ettevõtete kiire kasv ja areng (tekkis ruum paljudele uutele ettevõtetele). Siinkohal on oluline mõista, et kuigi selliseid sektoreid eksisteerib sisuliselt igal ajahetkel (nende tekitamine või neis tegutsemine ongi ju sisuliselt iga kapitalisti eesmärk), siis 1990-ndatel infotehnoloogias toimunu on ajaloos haruldane. Midagi samasugust on juhtunud varem ainult mõnel korral – näiteks tööstusrevolutsioon 18. sajandi lõpus ja masstootmise revolutsioon 20. sajandi alguses.
Selle tulemusena loodud rikkus ja ettevõtted (sh Nokia, aga ka Skype) on ka seetõttu harukordsed. Tavapärane areng seisneb pigem mitmete sektorite arengus, kus tootlikkuse, turunõudluse ja ette-võtlusvõimaluste kasv on kiire, kuid mitte plahvatuslik. Ja kuigi vähestes sektorites või tegevustes kordub infotehnoloogia 1990. aastate revolutsioon, siis on palju tööstus- ja teenuste sektoreid, kus on selline tendents. Innovatsioonipoliitika eesmärk üldjuhul selles seisnebki, et luua ettevõtjatele tingimused liikumaks selliste valdkondade poole, sest peaaegu alati viivad need kõrgete palkade ja jätkusuutliku arenguni. Seega ei olegi Eestil võimalik Nokiat leida, sest aeg selleks on möödas. Aga kuna me pole oluliselt arendanud ka teisi selliste tunnustega majandustegevusi ja kuna meil puudub kogemus, kuidas luua tööstuse arenguks vajalikke tingimusi, siis on meile kättesaamatu ka väikeste Nokiate tekitamine.
Eesti vajab kannapööret
Soome Nokia ei ole seega sugugi mitte lihtsalt Nokia kui firma, vaid terve majanduspoliitika kujundamise süsteem, eriti mis puudutab tugevat seost ettevõtjaga. Samasugused on olnud ka Iirimaa eduloo põhijooned. Seega ei peaks me otsima mitte ühte firmat, sektorit, tegevust, mis meid päästaks, vaid iga päev töötama selle nimel, et meie majanduspoliitika oleks ülesehituselt teistsugune. Ettevõtlusorganisatsioonide majandus- ja hariduspoliitika kujundamisse kaasamine peab olema igapäevane. Sisuliselt tähendab see aga nii mõneski mõttes kannapööret eelneva 15 aasta poliitikate suhtes.
Nokia otsimine on Eestile andnud hoopis tugevasti kiivas innovatsioonipoliitika. Paljud meie innovatsioonipoliitika meetmed eeldavad vaikimisi just seda, et Nokia leidmine on võimalik. Me üritame arendada teadusasutuste ja ettevõtluse koostööd, üritame teadust kommertsialiseerida, üritame tehnoloogilist ettevõtlust riikliku riskikapitaliga toetada. Ja nii edasi.
Kõik see saab olla ainult siis edukas, kui ülalmainitud kolm Nokia eduloo tingimust kehtivad ka meie puhul. See ei ole aga ühelgi juhul nii. Niisiis oleme müstifitseerinud kogu innovatsiooni- ja majanduspoliitilise debati, mille tagajärjeks on heal juhul Nokia ihalus või lihtsalt labane kraaklemine või ärplemine meie maksusüsteemi ja muu sellise pärast. Ilmselt on meie kõige suure probleem ülbus ja suutmatus tehtud vigu tunnistada ning neist õppida. Poliitikakujundamise kvaliteeti näitab alati see, kui palju osatakse vigadest õppida. Meil sisuliselt puudub süsteemne õppimine ja ka tahe selleks. Oleme olnud enda arvates eksimatud. Eesti Nokia sõi ära meie kollektiivne neoliberaalne ahnus.
