MARI SAAT: Kes on okupant?
Pärast pronksiööd käis ajalehtedest mitmel korral läbi küsimus: kes on okupant? Ühes suhtes oldi üksmeelel: ega siis praegused vene noored, kes on juba siin sündinud, ei saa olla okupandid!
Siis kordus meie pronksiöö hulga süngemates toonides ja selle korraldaja jaoks õnnestunumas versioonis meie õnneks meist kaugel, teisel maal, ja seetõttu, et meie ohtlik naaber end meile valju urinaga jälle meelde tuletas, kerkis see küsimus meile uuesti üles: kes on siis ikkagi okupant? Küsime seda hirmuga – sest on ju selge, et meist pole suurele Venemaale mingit ohtu, et me tahaksime temaga meelsasti rahulikult kõrvuti elada, et lihtsalt utilitaarsetel kaalutlustel oleksid meile kasulikud sõbralikud suhted ja oleks kasulik suur Vene turg… Heameelega püüaksime neid noori, kes meiega rahul pole, kuidagi Eestimaa sõpradeks muuta…
Kes on okupant, sellele küsimusele annab lihtsa ja selge vastuse iga võõrsõnade leksikon ükskõik kui iidses väljaandes: okupant on okupatsiooni teostaja. Seega on okupandiks olemiseks vaja kahte asja: et olla okupant, peab sul esiteks olema seljataga võimas riik, kes suudaks vallutada territooriumi, mida sa okupeerida tahad, ja teiseks peab sul endal olema soov seda territooriumi okupeerida, peab olema soov teha koostööd võimsa anastajariigiga.
Nendel venelastel, kes põgenesid bolševistlikult Venemaalt, puudus teine tegur: nad olid Venemaa punase terrori eest põgenenud, neil puudus vähimgi soov selle riigiga koostööd teha. Vastupidi, kui oleks ähvardanud Venemaa kallaletung, oleksid nemad olnud esimesed, kes oleksid oma agressorist isamaa vastu sõtta läinud. Tean mõndagi inimest, kel on passis vene nimi ja suus puhas eesti keel ja kes siiamaani mõistavad karta riiki, kust nende isad pidid põgenema.
Suhteliselt vaba riik
Praeguste vene noorte jaoks pole olukord enam nii lihtne: teisel pool Peipsit ei ähvarda neid enam punane terror, vaid ahvatleb üha võimsust koguv suhteliselt vaba riik (kus küll ei tohi palju suud pruukida, küll aga suhteliselt vabalt „äri teha” ja ka riigist välja reisida). See riik rõhub noorte isamaalistele tunnetele ja püüab neile sisendada, et venelane peabki olema Venemaa patrioot, et see välistab austuse kodumaa vastu, kus ta elab (olgu see Eesti, Gruusia või Lätimaa), et need väiksed maad on põlastusväärselt tühised ja pealegi tegelikult iidsed Vene alad... Nii et praegusel vene noorel on mõlemad tegurid: võimas riik seljataga ja ühtlasi ahvatlus ning seda, kas temast saab okupant, okupatsiooni (potentsiaalne) teostaja, ei määra mitte sünnipaik ega isegi rahvus, vaid tema enda soov ja vaba valik.
Niisamuti ei pea sul selleks, et Putini-Venemaa praegust imperialistlikku poliitikat hukka mõista, tingimata olema suus eesti keel või passis eesti nimi. Sa ei pea isegi elama Eestis. Peab vaid olema tolerantsus ja julgus tõele (ja oma riigi minevikule) näkku vaadata.
Tean üht erusõjaväelast, kelle lapsed on Eesti kodakondsed ja kellele Venemaale väljasaatmine võrduks tema enda sõnade järgi surmaotsusega, kuid kes ei räägi eesti keelt. Ülikooli esimesel kursusel oli mul kaks rühmavenda, üks neist umbkeelne venelane, teine venelane, kes rääkis eesti keelt vabalt ja koguni aktsendita. Kord kuulsin pealt nende jutuajamist. Eesti keele oskaja küsis teiselt: miks eestlased meid ei salli? Venekeelne vastas: mispärast nad peaksid meid sallima? Mis head me neile teinud oleme?
Minu õde, kes töötas sügaval Vene ajal Tallinna tehnikaülikoolis (tollal TPI) õppejõuna, pidi iga nelja aasta tagant käima Moskvas täienduskursustel. Üks tema kursusekaaslane Ivan Ivanovit‰, vanem mees, saadetud kursustele Novosibirskist, küsis minu õelt: kuidas see ikka oli, et kõik teie kolm Balti riiki tahtsid äkki NSV Liitu astuda? Õde seletas talle: see oli nii, et Vene tankid tulid ja siis meie tahtsime. Ivan Ivanovit‰ vastas: ahaa, no tak ja i dumal!
Nii et meie (Baltikumi) olukorra mõistmiseks ei ole vaja tegelikult midagi enamat kui olla oma hingelt demokraat – inimene, kes austab ühtviisi nii väikseid ja nõrku kui ka suuri ja tugevaid ja kes ei pea õigeks oma ideoloogia jõuga pealesurumist. Kõikvõimalike arvamusküsitluste järgi (kas või Gruusia sõja kohta) võib arvata, et sääraseid inimesi on venelaste hulgas (nii Eestis kui ka Venemaal) umbes 10–15% (võib-olla isegi 20%, võib-olla rohkemgi – sest paljud sellised inimesed püsivad vait, et oma kitsas kogukonnas teiste pahameelt vältida).
Kaugelt tulnud kohvri-inimesed
Edasi ei räägi ma sellest 10–20%-st, vaid neist, kelle vanemad rändasid siia kohvri-inimestena suurelt kodumaalt, mis oli nende jaoks kõik üks Vene impeerium (ajutise ametliku konspiratiivse nimega Nõukogude Liit). Põlgus ja hoolimatus väikeste riikide ja rahvaste vastu oli enesestmõistetav, tuldud oli siia mitte ainult Saksa fašismist, vaid ka kapitalismi ikkest vabastajatena; tuldud oli Suure Venna üleolekuga. Vanematelt kandub üle nostalgia: mälestused riigist, mis laius Tallinnast Jerevani ja Vladivostokini, kus võis reisida, kohvrike käes ja üksainus keel suus, ja kus sa igal pool võisid tunda end peremehena ning sõimata fa‰istideks neid, kes julgesid sinu seltskonnas rääkida sulle arusaamatus keeles – mille üle sul puudus kontroll.
Ainus võimalus sellistes kodudes kasvanud vene noorte tõelisteks okupantideks kujunemist veidikegi takistada on püüda väljaspool kodu, aga eriti koolis – kus siis veel? – sisendada neile arusaamist sellest, mis on demokraatia. Et eestlastel on nagu teistelgi rahvastel (prantslastel, venelastel, lätlastel, soomlastel) õigus oma riigile ja selle riigi tähtsaim ülesanne on rahvuse säilitamine – eriti selliste väikeste rahvaste puhul, kelle väljasuremise oht on reaalne. Teised rahvad on siin külalised, keda võrdselt austatakse ja kellel on võrdsed võimalused oma kultuurautonoomia teostamiseks – miks peaksid siis venelased siin olema eelisseisundis võrreldes juutide, ukrainlaste, lätlaste, soomlaste, armeenlaste, kasahhide ja veel mitmete teiste rahvaste esindajatega, kes meie maal elavad? Kui rahvad on nad kõik siin külalised, aga muidugi on igal inimesel nende seast õigus Eesti kodakondsust taotleda, ühelgi külalisrahval ei tohi siin olla kellegi teise suhtes eeliseid ega takistusi. See oleks solvav ja ülekohtune teiste rahvusrühmade suhtes.
Putini mütoloogia
Muidugi tähendab praegustes tingimustes vene demokraadi kasvatamine karmi ja ebavõrdset võitlust Putini-Vene ideoloogiaga. Nagu kirjutab Sergei Kovaljov (S. Kovalev, Why Putin wins. – The New York Review of Books, Nov. 22, 2007): „Uus generatsioon, kes on üles kasvanud Putini mütoloogia mõju all, on hirmuäratav. Minu jaoks personifitseerus see võidupühal, 9. mail metroojaamades tunglevates noortejõukudes, kes skandeerisid: „Venemaa! Venemaa!” Nad ei mõista, et nad käituvad nagu fašistid: me vabastasime maailma natsismist, ent seejärel pöördusime orjastama Ida-Euroopat.”
Demokraadiks olemine ei välista sugugi oma maa patrioot olemist. Vastupidi, ma olen kindel, et just hukkunud Politkovskaja ja õnneks veel elav Kovaljov on olnud tõelised patrioodid, kellel on olnud piinlik oma praeguse kodumaa pärast ja kes on soovinud, et nende riik saaks tõeliseks tsiviliseeritud riigiks, teiste seas oma vaimsuselt võrdseks, kus austataks oma naabreid mitte selle järgi, kellel on rohkem toorest jõudu; kus igaüks saaks valjusti väljendada oma arvamust ja kus seadus(likkus) ei oleks lihtsalt deklaratiivne kardin, mida saab vastavalt jõuvahekordadele kord ette, kord eest ära tõmmata. Demo-kraatia mõttes kuulub ju sõjas saavutatud võit Saksamaale? Kas võiks ette kujutada, et mõni Saksa tipp-poliitik räägiks oma ajaloolistest huvidest Kaliningradis või Baltikumis ja ähvardaks Tšehhimaad relvastatud invasiooniga, kui (ehk veel mõni säilinud) sudeedisakslane kurdab seal oma kultuurilist ahistamist… Aga tänu demokraatia võidule on Saksamaa võitnud veel midagi – oma naabrite usalduse. Keegi ei pea teda enam n-ö paariariigiks, kes ähvardaks oma naabritest sõjaga üle sõita.
Seadus kui ainuke relv
Meil diskuteeritakse aeg-ajalt selle üle, mis on Eesti Nokia. Olenevalt majanduse tõusudest-langustest Nokiad tulevad ja lähevad, aga Eesti missioon, mis tuleneb tema asendist siin suure, ohtliku ja äraarvamatu naabri külje all, on kasvatada vene demokraate.
Selle missiooni on ajalugu meile peale surunud. Sellest kirjutas juba Herzen oma „Minevikus ja mõtetes“, kirjeldades traagilist sündmust Siberi külavanemaga, kes sattus vastamisi nekruteid värbama tulnud baltisaksa ametnikuga: külavanem pakkus ametnikule oma paremate töökäte päästmiseks altkäemaksu, nagu ta oli vene ametnikega alati teinud. Baltisakslane sattus aga raevu ja saatis külavanema otse vanglasse. Vaene külavanem ei saanud enam millestki aru, tema jaoks oli maailm purunenud – mitte vangiminek polnud kõige hirmsam, halba õnne võis ikka ette tulla, aga ta ei olnud eluski varem näinud ametnikku, kes ei võtaks altkäemaksu… Siin on vastandlik seos eestlaste kohtuskäikudega, kas või Siberini välja: eestlase ainus relv võitluses mõisnike vastu oli seadus ja seda relva kandis veendumus (demo-kraatia põhimõte), et seadus on õiglane; seaduse ees on kõik võrdsed; seadus on rahumeelse võitluse relv, ja kui selgub, et seadus on ebaõiglane, tuleb püüda seda rahumeelselt muuta – samas seaduslikkuse põhimõtet ennast austades, mitte ignoreerides. Iseasi on, kuipalju toetus see veendumus Saksa, kuipalju Rootsi ajale, aga mingi ajalooline tugi pidi olema selle kujunemiseks olnud… Ja see veendumus (iseseisva Eesti seadusliku järjepidevuse austamine) kandis meid ju tegelikult välja uue iseseisvuseni.
Siin see põhjus ongi, miks suurvene imperialistlik ideoloogia meid kardab ja vihkab – meis juurdunud demokraatlik traditsioon, sest demokraatia on selle ideoloogia vastand. Nagu ütleb Sergei Kovaljov: „…mure ja veendumusega, … et bütsantslik jõusüsteem on võitnud ja jääb veel teadmata kui kauaks Venemaal triumfeerima … vähestel meist õnnestub elada ajani, kus Venemaal pääseb võidule demokraatia ja vabadus…” Nii oleme me oma rahumeelse demokraatliku riigikorraga ainult jõudu austavale suurriigile põhimõttelised vaenlased, sest demokraadi parim kasvukoht on demokraatlik ühiskond. Ja niivõrd kui me suudame sisendada oma vene noortele, et just säärane ühiskond on elamiseks väärt, ning suudame neisse sisendada soovi, et ka Venemaal võiks ükskord valitseda säärane (tänapäeva eurooplase jaoks normaalne) ühiskond, kus austatakse teiste õigusi, aga mitte massi ja rusikat, sedavõrd me õõnestame Vene imperialismi ja kaitseme tänapäeva Euroopa normaalseid väärtusi.
Mari Saadilt ilmus äsja romaan „Lasnamäe lunastaja” (kirjastus Tuum), mis räägib Lasnamäel elavast venelannast Natalja Filipovnast, kes peab üksinda seisma kooliskäiva tütre heaolu eest ja võitlema oma eluvõitlust. Tema rahulikku elu vapustab koondamine heast töökohast tehases.
