PRIIT SIMSON: Kas Huntington oli prohvet?
Nende pühade aegu 81-aastaselt siit ilmast lahkunud Samuel P. Huntington oli just selline politoloog-superstaar.
Huntingtoni läbilöögivõime aluseks oli ajastus. Külm sõda oli läbi. Pool sajandit kehtinud kujutelm kahepooluselisest maailmast, kus seisavad vastakuti kommunistlik ja kapitalistlik leer, oli päevasündmuste poolt iganenuks muudetud. Rahvusvaheliste suhete spetsialistid sukeldusid „Kennani võistlusesse”, kus igaüks püüdis ennustada uut, külma sõja järgset maailmakorda – nii nagu kümnendeid varem oli prohvetlikult ennustanud külma sõja aegset maailmakorda Tallinnaski teeninud USA diplomaat George Kennan. Võistluse avakatse tegi Francis Fukuyama oma raamatuga „Ajaloo lõpp ja viimane inimene”, milles ta väitis, et läänelikule liberaaldemokraatliku turumajanduse ideoloogiale pole jäänud enam tõsiseid võistlejaid.
Huntington pakkus pessimistlikumat kujutlust, olles väga tugev oma ideede esitamisel. Tema hinnangul pidi tulevikumaailmas ideoloogiliste ja majanduslike konfliktide asemel esiplaanile tõusma kultuurilis-religioossed vastuolud.
„Tsivilisatsioonide eraldusjoontest kujunevad tuleviku lahingujooned,” ennustas politoloog. Tema lööklaused „tsivilisatsioonide kokkupõrge” ja „islami piirid on verised” sattusid kommentaatorite kõnepruuki niipea, kui kusagil lõhkes pomm või kaaperdati lennuk. Eestlased olid vaikselt tänulikud, et Huntington paigutas läänemaailma piiri Narva jõele.
Maksab jõudude tasakaal
Oli tal õigus? Õigustatud oli tema pessimism rahuajastu suhtes. Paremas vormis on ka tema tees sellest, et riikide moderniseerumine ei tarvitse kaasa tuua demokratiseerumist ja demo-kratiseerumine ei pruugi tähendada läänestumist. Aga kas kultuuriline lähedus on riikide koondumise peamiseks aluseks? Ilmselt mitte. Terroristid, kes on tihti tagaotsitavad ka oma islamiriigist kodumaal, ei kvalifitseeru kuidagi kokkupõrketeooria kinnitajateks, sest nende taga pole veel tsivilisatsiooni. Pärsia lahe piirkonna araabia riigid otsivad pigem võimalusi Iraani usuvendade tasakaalustamiseks kui nendega kampalöömiseks. Kui Hiina naabruskonna riigid relvastuvad eeskätt Hiina vastu, siis viitab see pigem vanamoodsale jõudude tasakaalu poliitikale kui uudsele kultuurilisele koondumisele. Kultuuriliselt ühtne läänemaailm on poliitiliselt lõhenenud pea iga kriisi ajal.
Kes julgeb arvata, saab ka sarjata. Arvustajatele tundus, et kultuurikonflikt on pigem islamimaade sees. Kokkupõrget tõlgendati mõnigi kord paratamatuna ja islamit ravimatult vägivaldsena. Kuid tegelikult Huntington ei pakkunud õigustust islamiriikide ründamisele, vaid pigem hoiatas tsivilisatsioonide siseasjusse sekkumise, tekkida võiva ahelreaktsiooni eest, kus üks tsivilisatsiooni liige tõmbab sõtta ka teise.
Iga prohveti saatuseks on olla vääriti mõistetud. Huntingtoni on juba piisavalt vääriti mõistetud, kuid prohvetiks pole ta saanud. Seni. Sest aegumistähtaega ta oma ennustusele ei lisanud.