Eesti lugu: Eduard Vilde „Mahtra sõda”

Uue talurahvaseaduse väljakuulutamine 1858. aastal tõi talupoegade vastuhakke kaasa mitmel pool. Enam kui neliküm­mend aastat hiljem sai üks neist rahvusliku ajaloo suursünd­museks – ja seda tänu Eduard Vilde romaanile „Mahtra sõda”.

19. sajandil leidis aset teisigi rahvasuus sõdadeks kutsutud rahutusi, millest tuntuim on nn Pühajärve sõda (1841). Ka 1858. aastal levis käärimine terves Eestimaa kubermangus. Mahtras võttis rahutustest osa 700–800 talupoega. Seda oli rohkem kui üheski teises 18.–19. sajandi vastuhakus. Sümboli staatuse omandas sündmus siiski alles Eduard Vilde romaaniga „Mahtra sõda” (1902). Esmalt ajalehes Teataja joonealusena ilmunud teosele sai osaks legendaarne menu. See avaldas mõju ka ajalookirjutusele: uurijad ongi peamiselt tegelenud Vilde tüvijutustuse lihvimisega.

Romaani tegevus toimub uue talurahvaseaduse (1856) tuleku ajal. Vilde tegelased on terve elu uut seadust oodanud. Kui see viimaks 1858. aasta jüripäeval välja kuulutatakse, nähakse paragrah­ve isegi unes. Ent mõisahärrad käsivad uute kontrahtidega oodata, kuni kogu maa on uuesti välja mõõdetud. Rahutus liigub nagu „maruhoog üle maa”. Teose kulminatsiooniks on talupoegade vastuhakk 1858. aasta suvel Mahtra mõisas ja nende karistamine 1859. aasta veebruaris. Vilde aga ei salga, et talupoegadele sai saatuslikuks nende oskamatus seadust tõlgendada. Sõja otsesed põhjused peituvad niisiis vastuolus ülesköetud lootuste ja seaduse talurahvale seletamisega venitavate sakste vahel.

Talupoegade mässumeel

Kuigi Vilde kasutas ohtralt arhiivimaterjali ja mälestusi, ei ole põhjust pidada „Mahtra sõda” dokumentaalromaaniks. Dokumentaalne aines lisab sellele autoriteeti, kuid teose mõjuvuse põhjused on ennekõike ilukirjanduslikud. Nagu üks tegelasi ütleb, oli sõja otseseid põhjuseid mitu, kaudseid aga üks: talupoegade raske elu. Just see kaudne põhjus on ka romaani põhiteema.

Teose keskmeks olev Vaitla mõis on välja mõeldud ja kujutab endast vastuolude koondpilti. Mõisnikud elavad paradiislikus põlves, talupoegade osaks jääb üksnes raske töö ja aganane leib. Järelromantika vooluvees raamistab Vilde ühiskondlikud vastuolud õilsate ja alatute tegelaste vastandusega. Tegevustikku käivitavad intriigid on klassikalised: pealesunnitud abielud ja salajased armumised, mille teel seisab sotsiaalne ebaõiglus.

„Mahtra sõja” peategelane Võllamäe Päärn kehastab talupoegade mässumeele kestvust: oma viha ja jonni on see „vastaline hunt” pärinud isalt, kes on mõisas surnuks pekstud. Mõistagi vastanduvad talle kilter, kubjas ja teised härra ees koogutajad. Ent romaan vaatab ka mõisarahva sekka. Vilde karikeerib Balti aadlit jämeda pintsliga, naeruvääristades nende provintslikkust ja mõõdutundetut seisuslikku kõrkust. Siiski on aadli suhe „looduseinimestega” pinev. Ühelt poolt näeme üleolekut ja majanduslikku ekspluateerimist, millele Vilde on lisanud ka sadismi varjundeid: vanaparun vaatab meelsasti talutüdrukute peksmist. Teisalt tekitab „teine” ka pelgu: parun tunneb Päärna ees salahirmu ja mõisnike elurõõmu varjutab rahutuste kartus.

Inimväärikus ja ihunuhtlus

Vilde ise kõneleb teoses mõisa koolipreili Juliette’i suu läbi. Võõra pilk pakub olude taunimiseks head võimalust ja kriitika esitamine valgustatud eurooplase suu läbi lisab sellele ainult autoriteeti. Tema kaudu sugenevad teosesse arutelud selle üle, kas talurahva viletsa olukorra põhjuseks on rahvusele omane laiskus või hoopis kurnatus. Kujundlikult osutab Vilde euroopalikult eesrindlike ideede ja Balti konservatiivsuse „abielu” utoopilisusele. Noorparun esindab aadli liberaalsemat tiiba ja kavandab Juliette’i mõjul mitutki uuendust. Ent alalhoidlik Balti mõttelaad ja seisuse huvid on temagi jaoks esikohal, mistõttu ta jääb kauni prantslanna armastusest ilma.

Teatavasti on Vilde oluliselt mõjutanud eesti kirjanduses mõisaelu kujutamist – seda sünget kaanonit lõdvendas mõneti alles Andrus Kiviräha „Rehepapp” (2000). „Mahtra sõjas” aga märkab ja kirjeldab mõisa ja talu vahelist lõhet samuti just Juliette. Väikse liialdusega võib niisiis öelda, et mõisaorjuse kuvandit on mõjutanud Vilde kujutelm 19. sajandi eurooplase haletsevast pilgust. See saadab ka kahte ro­maani juhtmotiivi: inimväärikust alandavat olmet ja ihunuhtlust. Külla minnes leiab Juliette eest madalad pigimustad hurtsikud. Kirjeldusi markeerivad lõhnad – ving, higi ja hais – ning helid, mis on mõistagi karjed. Sest ihunuhtlust ei kujuta romaan vaid Mahtra sõjas osalenute karistamise puhul, vaid vorpide, vere ja haavadele valatava soolvee kirjeldused läbivad tervet teost.

Arvestada tuleb ka „Mahtra sõja” ilmumisaega. 1905. aasta revolutsiooni eel ilmunud teos kan­nab mässulist vaimu. Kaasaegsete järgi sütitas „Mahtra sõda” viha veel Vabadussõjaski, nagu ka Bornhöhe „Ta­suja”. 1920.–1930. aastatel asutigi nn muistset vabadusvõitlust, Jüri­ööd, Mahtra ja Vabadussõda kä­sit­lema sama sakslastevastase vabadusvõitluse osadena. Kuigi teisalt küsiti, kas „peksasaamise päev” ikka sobib rahvuslikuks suur­sündmuseks, täitis see rahvust ühendava martüüriumi rolli hiilgavalt. Nõukogude ajal, mil aja­loo keskseks jõuks sai klassivõitlus, omandas sündmus erilise seisundi. Nii on viimase saja aasta jooksul Mahtrast saanud üks Eesti hiilgavamaid mälupaiku, mida toetavad monument ja muu­seum, uurimused ja konverentsid, lavastused ja laulupeod.

Eduard Vilde

(1865–1933)

Eduard Vilde sündis Pudivere mõisa kupja pojana.

Pärast Tallinna kreiskooli lõpe­tamist alustas ta kirjutamist ja töötas ajakirjanikuna.

Vilde reisis palju Euroopas, 1905. aasta revolutsioonis osalemise järel aga koliski välismaale ja naasis kodumaale alles 1917. aastal.

1919–1920 oli Vilde Eesti saa­dikuna Saksamaal, seejärel pidas vabakutselise kirjaniku põlve ja tegeles oma teoste redigeeri­misega.

Tema „Kogutud teosed” ilmusid esimest korda aastatel 1923–1935 ja tervelt 33 köites.

Vilde populaarsusele panid aluse naljajutud ja näidendid. Sellele lisaks on ta kirjutanud rohkelt jutustusi, romaane, reisikirju, följetone ja memuaare.

Vilde nn ajaloolisse triloogiasse kuuluvad lisaks „Mahtra sõjale” (1902) romaanid

„Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (1903) ja „Prohvet Maltsvet” (1908), mis vaagivad samuti 19. sajandi talupoegade olukorda. Sama teemaga tegeleb ka „Mäeküla piimamees” (1916).

„Mahtra sõda” on tõlgitud vene, läti, ungari, saksa, soome, ukraina ja esperanto keelde.

1955.–1959. aastal kavandati Tal­linn­filmis mängufilmi „Mahtra sõda”, kuid see jäi seisma tsen­suuri taha.

Tsitaat raamatust

•• “Homme peame näi­tama, et me mitte üksi lõuamehed ei ole, vaid ka töömehed. Mahtra me­hed paluvad meid appi. Neil on homme peksu­päe. ... Kas tahate, käed vaheliti, pealt voadata, kuni peksukord teie kätte jõuab? ... Kui te nahk ei sügele, siis läki sõtta! Hom­me on Mahtras sõda, mehed!” (274)