Rein Raua „Vend” räägib vabaduse tagasivõitmisest
Rein Raud ise annab mõista, et tema värsket raamatut võiks vaadelda nagu paberile trükitud vesterni. SüÏee on tõepoolest klassikaline: nimetusse väikelinna saabub salapärase taustaga mees, kes külvab väljakujunenud võimustruktuurides segadust, paneb ennast mängeldes maksma ja lahkub kabjaplaginal päikeseloojangusse. Löömafilmi stsenaariumi kirjutajat Rauast siiski ei ole, kuigi oleks väga huvitav teada, mis juhtuks, kui erudiidist rektor tõsimeeli sellise ülesande ette võtaks.
Kui sildistama asuda, võiks „Venda” ehk nimetada filosoofiamaiguliseks lühiromaaniks, mille kirjutamine pakkus autorile ilmselget naudingut. Nagu näha, võib raamatu stiil olla üheaegselt nii napp kui ka ilukõneline. Lugemise käigus meenus Raua enda 1990. aastal ilmunud fantaasiaraamat „Ratsanik Melchior”, mis räägib allegooria kaudu samuti inimese sünnipäraste õiguste tagasivõitmisest.
Lõpp tuleb helge
Elegantne ja nutikas taskuformaadis teos räägib kergel toonil suurtest küsimustest, vältides hoolega lugeja teele liigsete raskuste veeretamist. Kinkeraamat? Teos pakub tõesti ohtralt tsitaate, mille koht oleks varasemal ajal olnud noorte daamide salmikutes ja mis sobiksid nüüd veebipõhiste suhtluskeskkondadega liitumisel täidetavate ankeetide rikastamiseks. „Kõik, mis on olnud, voolab koos verega minu soontes, aga kui mu süda tuksub, siis on ikkagi käes ainult praegune hetk,” ütleb tüdruk nimega Tume. „Armastus algab võimest eelistada täiusele ebatäiuslikkust,” sõnab peategelane, kelle tiitel on nii oma õe Laila kui ka lugeja jaoks lihtsalt vend. Selliste aforismide osakaal ei ületa talutava piiri ja nõnda on „Vend” kokkuvõttes päris armas raamat.
Nii Laila kui ka tema vend lähtuvad idamaisest põhimõttest „toimida toimimata”, ehkki esialgu erineval moel. Lailal pole „muud soovi, kui suuta maailmast läbi libiseda ilma temasse ühtki jäävat jälge jätmata” ja ta alistub seetõttu kaasinimeste tahtele, mida ta võrdsustab saatuse suvaga. Vennal kukub aga näiline eimidagitegemine välja nii täiuslikult, et see tähendab sisuliselt kõikvõimsust. Laitmatul taotlusel on laitmatud tagajärjed, kuri taotlus pöördub kurja enese vastu.
Muutumatult anarhistliku veendumusega Raua jaoks tähendab õnnelik lõpp, et ebaõiglane võimustruktuur mureneb oma raskuse all ja head inimesed leiavad vabaduse ja jõu eneseteostuseks. Et kirjaniku kui mikrouniversumi looja rolliga kaasneb päratu vastutus, kannab autor hoolt, et lõpp oleks ikka helge. Sajaleheküljeline miniromaan on kena ja mõnus ühe-õhtulugemine, palsam lüürilisele hingele.
Lisaks
Väljavõte „Vennast”
•• „Ma tean, et me ei tohi mõõta eneste järgi, ütles Nelk. – Ma tean: üks asi on ohverdada kellegi või millegi nimel oma elu kujuteldavad võimalused, teha oma valikud selle järgi, kuidas oleks parem neile, kelleta su maailm pole võimalik. Hoopis teine asi on aga taluda etteheiteid just neilt, et sa pole elanud nii, nagu tahtsid – et oled liiga palju andnud järele ja sellisena pole sa neid väärt. Aga tugevad ei täna kedagi ja sestap ei saagi sinul olla muud rõõmu kui see, et vaid tänu sinule on nad tugevaks saanud.” (Lk 86)