Surm Venezias Hemingway moodi
Richard Cantwell on liitlasvägede koosseisus teeninud USA jalaväe kolonel, kes sõidab pärast Teist maailmasõda Veneziasse eesmärgiga pidada pardijahti, külastada endisi lahingupaiku ja kohtuda oma kallimaga. Niisiis kõneleb raamat surmast, sõjast ja armastusest. Ning kui veel mainida, et kolonel on ka suremas haige – süda, mis muu! – ja üks tema käsi on sõjas sandistatud, on selge, et see romaan on Hemingway at his best (või ka mitte, sest romaan sai omaaegsetelt arvustajatelt kõvasti rooska). Praeguse lugeja jaoks on „Üle jõe...” esmajoones klassikaline realistlik romaan, mille lugemine nõuab pingutust, sest see mõjub tänapäeva kirjanduse taustal nii erandlikult.
Sõjas ainult kaotajad
Nagu juba öeldud, on üks võimalus lugeda „Üle jõe ja puude varju” kui armastusromaani. Nimelt on mehise, kui mitte öelda tahumatu Koloneli südamedaamiks Venezias verinoor ja imeilus krahvitar Renata. Ja nende armastusel – küllap siis mehe haiguse ja naise nooruse tõttu – pole kunagi määratud kodanliku abieluni jõuda. „Romantika” missugune, kuid edasi antud suure meisterlikkusega: raamatus on peatükke, mida võib lugeda kui minimalistlikus ja täpses sõnastuses proosapoeeme. Suur osa Koloneli ja Renata dialoogist on kõnelemine lihtsalt kontakti säilitamise ja rituaali mõttes: „Ma armastan sind” – „Palun armasta mind” – „Armastangi” (lk 259) jne.
Sellised „armasad mõttetused” ja nende kordumise tihedus toovad romaani mingi meeldivalt meditatiivse aspekti ja lõhuvad sündmustiku ajalist telge. Samuti on Renata ja Koloneli kulgemises mööda Veneziat – baarist restorani, hotelli, gondlisse – midagi unenäolist ja võib tekkida kahtlus: kas kaunis krahvitar polegi mitte sureva sõjamehe loodud illusioon?
Kuid armastajate teksti tungivad lühikeste ja karmide lausetena Koloneli sõjamälestused. See peakski praegusele lugejale meelde tuletama, et olgu armastusega kuidas on, sõjas aga on kõik ainult kaotajad.