„Eesti lugu“ räägib peale ajaloo mõndagi ka keelest
Eelmisel päeval tekkis meil sellega seoses ootamatu arutelu. „Miks peaks Päärni nime käänama nagu Päärna?” küsis toimetaja. „Ma tean ise mõnda sellenimelist ja kõik räägivad ikka Päärnist, mitte Päärnast.” Kuna aga Vilde kirjutab „Mahtra sõjas” just Võllamäe Päärnast, jätsime artiklisse sama kuju.
Romaan Urmast ja Merikest
Niisiis on eesti keel sellest ajast muutunud, kui Vilde oma romaani kirjutas. Ja kes muu keelt ikka muudab kui kasutajad. Päärnast Päärni saamine näitab tendentsi, et i-tähelised vormid hõivavad maad muude arvelt. Selles pole midagi imelikku: tegemist on segadust tekitava erinevusega, mis ajapikku ühtlustub, sest niimoodi käänata tundub kindlam. Iseasi on, mis me asjast arvame: kas keelekasutus muutub seeläbi mitmekesisemaks või vaesemaks?
Oleme jõudnud harjuda, et Tooma asemel räägitakse ammuilma ainult Toomasest. Kuid samas „Eesti loo” sarjas ilmunud romaanis „Urmas ja Merike” kirjutab Hindrey peale Urma ka mitte Merikesest, vaid Merikest, mis tundub juba hoopis harjumatu. Iga kord ei ole ka sugugi lihtne välja selgitada, kus on tegemist keelemuutusega ja kus autori looduga.
Lõputute kõhkluste vältimiseks on romaanisarja puhul otsustatud austada kirjaniku tahet ja võtta aluseks viimane tema eluajal ilmunud redaktsioon. See tähendab viimast väljaannet, mida sai muuta kirjanik ise. Sarjas avaldamiseks tehakse seal vaid pakilisi parandusi, mis puudutavad peamiselt trükivigu ja arusaadavust. Näiteks Bornhöhe „Tasuja” puhul oli aluseks 1921. aastal veel gooti kirjas ilmunud versioon. Nüüd on siis vahepealse Tarapita asemel jälle juttu Taarapitast, nagu kirjutas autor.
Auusaste, auulikult ja lõuu
Nimed torkavad esmajärjekorras silma, kuid kirjanduse kaudu ajalugu jutustav „Eesti lugu” annab ka muus osas eesti keelest varjundirohke ja mitmekesise pildi. Ei maksa sugugi arvata, nagu oleks kirjanike keelekasutuse puhul olnud tegemist pideva progressiga, mis kulgeb aina tõusujoones ja muudab uuema väljendusviisi alati varasematest vaieldamatult paremaks. Pigem on igal ajal omad moed ja kombed.
Hulk aastakümneid tagasi kirjutati lihtsalt teisiti ja tulemus tundub sageli praegugi ootamatult värske ja ilmekas. Näiteks mis on viga Bornhöhe „Tasuja” lausetel „Ta südant täitis ääretu härm” ja „Enesearmastus elab igas südames mõndasel mõõdul”?
Teine võimalus autori eelistuse arvestamise asemel olnuks keelekasutuse tänapäevasemaks toimetamine. Kuhu aga tuleks panna piir? Eriti ilmseks sai see küsimus viimati ilmunud Jakob Pärna raamatu „Oma tuba, oma luba” ja „Must kuub” puhul. Kuna autor suri 1916, on esimese jutu puhul aluseks võetud 1911. ja teise puhul 1913. aasta väljaanne. Sellest ajast on möödunud pea terve sajand. Mida muuta, mida mitte? Kõhklemata said w-de asemele v-d. Edasi läks aga nii, et suurem osa asju, mis tundusid algul muutmist väärivat, jäid samasuguseks, nagu nad olid olnud. Mõneti kummalisel kombel tundus kohendamine teksti kahjustavat, parandused ei tulnud tervikule kasuks. Pigem vastupidi: tänapäevasemad sõnakujud näisid muutvat teksti naiivsemaks, koorides värvi Pärna väljendusviisilt.
Nõnda siis leiabki lugeja tema raamatust ka sõnad auusaste ja auulikult. Või mõjuvad kaks u-d liiga naljakalt? Ent Jaan Kross on samas sarjas ilmunud romaanis „Kolme katku vahel” kirjutanud, kuidas midagi vaadati „ehmatusest tölli vajuvi lõuu”.
Jäägu siis Pärnalegi võimalus, ta oli hea sulega autor.
