Kartograaf Lemming Nagel loob mingit teist reaalsust
Kriitik Anneli Porri on nimetanud Nageli armastust kaartide vastu „üheks maastikumaali vormiks”. Teiseks armastuseks nimetaksin tema kiindumust raamide vastu.
Nagel ei maali niisama, nautides värvi, vormi ja faktuuri. Ta ei saa kuidagi „vaiki olla”, vaid peab kogu aeg sekkuma nii maalikunsti spetsiifikasse kui ka meid ümbritsevatesse ühiskonnaprobleemidesse. Seda oma iroonilisel moel. Oma maalides vaatab ta maastikku lukuaugu, luubi, teksti või kaardi kaudu. Ta nagu looks mingit teist reaalsust.
Ei tea, kas sellele on aidanud kaasa tema töötamine Tallinna Kaubamaja disainerina või töö Tallinnfilmis, kus ta pidi koloreerima joonisfilmi kilesid. Igal juhul asetab ta reaalsuse raamidesse. Nendeks võivad olla pseudokuldraamid või põlenud puitraamid. Ühel maalil võib olla mitu maalisisest raami, mitu reaalsust. Nageli maalide tähenduslikkus ja visuaalne koormus on vaatajale väsitav. Soovitaksin neid vaadata ükshaaval, väikeste pausidega.
Lemming Nagel käib ringi lahtiste silmadega – alates sellest, et ta korjab linnast talle tähenduslikke esemeid, kuni selleni, et ta on kursis elus toimuvate asjadega. Oma arvamus on tal nii eestlaste ümbermaailmareisist (maal „Veerevate eestlaste lennuk”) kui ka pronksiööst. Kartograafilises võtmes on tähenduslik maal „Evakuatsiooniplaan” – Nageli lahendus, kuidas väljuda Euroopa Liidust.
Maalid avavad maailmapildi
Psühholoogias on uuritud nn subjektiivseid kaarte. Inimesele antakse ülesandeks joonistada peast kas oma lähima ümbruse või kogu maailma kaart. Selle analüüsi tulemuse põhjal hinnatakse inimese identiteeti: mis kohta ta on tahtmatult suurendanud või mille ära unustanud. Nageli maale vaadates saame ka tema maailmapildist selgema arusaama. Ta ei ole tundnud end hästi „uinuvas garnisonilinnas” Tartus ega ka „Eesti depressiivses väikelinnas” Tallinnas.
