MIHKEL RAUD: Molotovi kokteilid Toompeal?
„Läti on omadega p....s,” vastab sõber teisel pool telefonitraati küsimusele, mis uudist. Heh. Nagu Mart Laar kunagi ütles: pruugib mul vaid Eestist korra ära minna, on siin kohe mingi jama lahti.
Ma ei ole õnneks Mart Laar. Ega Ivari Padar. Ja jamad ei sõltu minu siinolekust või ärakäimisest. Jamad ei sõltu enam suurt kellestki. Nüüd on võimalik mõjutada üksnes seda, kuidas nendega talitada. „Andrus Ansip möönis paari nädala eest, et Eesti hakkab vist jah vaikselt majanduskriisi ukselävele jõudma,” on teine sõber esimesest veelgi sarkastilisem. „Aga Lätis on asjad totaalselt p....s,” on temagi põhiline uudis euroopalikust elust eemal olnud eestlasele.
Ja oh seda imet: ei lähe palju aega mööda, kui siinne riigimeedia, kes aprillirahutuste ajal tegeles kurat teab millega, toob igasse koju dramaatilised pildid Riiast. Rahvas on tänavatel ning miks ja kelle kutsel ta seal on, polegi enam nii oluline.
Hoopis tähtsamaks muutub ühtäkki väide, et need inimesed, kes Riias meelt avaldavad, on märatsejad. Et Läti ja mõne päeva möödudes ka Leedu pealinna tänavaid täidavad tuhanded kurjategijad. Siin-seal teeb mõni meeleavaldaja tõepoolest seda, mida arukas inimene tegema ei peaks. Ta tunneb endas ära varem vaid televiisoriekraanilt nähtud musta maskiga ja kodu-köögis segatud Molotovi kokteiliga radikaali, kes õige asja nimel valede võtetega sõdib. Ta huligaanitseb ja rikub korda. Umbes nagu globaliseerumisvastaste meelevaldustel, 1976. aasta Soweto ülestõusu päevil või kaheksakümnendatel Tallinnas toimunud koolinoorte rahutuste aegu.
Süsteemi ringkaitse
Poliitiline establishment ja – mis veelgi tähelepanuväärsem – suur osa meediast tõttab innukalt paari kontrolli alt väljunud intsidendi valguses kogu asja märatseva pööbli ebaõnnestunud put‰ikatseks tituleerima. Süsteem ei ole muutunud. Süs-teem sulgub ringkaitsesse ja tehtud vead, mida alles nüüd tasahiljukesi tunnistama hakatakse, veerevad justkui iseenesest nendesamade vigade tagajärjel meeleheitesse sattunud inimeste kraesse.
Analüütikud ennustavad, et Läti ja Leedu sündmused võivad korduda ka Eestis. Noh, majanduslikus mõttes ilmselt korduvadki. Aga Jüri Pihl ja Raivo Aeg võivad praegu rahulikult magada. Eestlane Toompeale niisama naljalt lõugama ei lähe. Venelane võib-olla lähekski, aga see on vähemalt poliitiliselt lihtsamini hallatav probleem.
Eestlane teab, et tänavale tullakse ainult äärmisel juhul. Näiteks siis, kui venelane seal püsti-tõstetud rusikatega juba ees ootab. Eestlasel on veel meeles, et vabadusel on kõrge hind. Et vabaduse nimel tuleb aeg-ajalt ka kartulikoori süüa ja neid sotsiaalministriga jagada, kui see ei peaks mingil põhjusel oma seitsmekümne tonni suurust kuupalka kätte saama. Lihas on eestlase näos visa liikuma. Selles seisnebki meie õnn. Ja õnnetus.