Ivaškevitši portreed veealusel mandril

Aleksandr Ivaškevitš on Harkovis sündinud Vene Teatri näitleja. Üks selle teatri esistaare juba pikki aastaid. Nii teatriliidu aastapreemia kui ka Draamafestivali Raudse Roosi kavaler. Sinna juurde veel tuntud ja tunnustatud stepptantsija ja -pedagoog. Ja... fotograaf.

Harrastusfotograaf, nagu ta ise ütleb. Igal juhul on alates esmaspäevast need veidi hollandi maalikoolkonda meenutavad fotod Tartus Atlantise konverentsisaalis näha.

Autori sõnul teeb ta pilte selleks, et maailma tundma õppida, üksiti ka ennast väljendada, olles samal ajal näitleja. Ning näitleja olek, teistsugune pilk inimesele, kumab nendest portreefotodest läbi.

Mulle meenusid avamisel pilte vaadates lood Mikk Mikiverist. Ei mäleta enam, kes oli see Draamateatri kolleeg, kes rääkis kord avalikus ruumis, kuskil meedias, kuidas Mikiver olla teatrisse jõudes kirjeldanud napi trammipeatusest teatrini jääva teekonna jooksul nähtud ja tähelepandud inimesi. Tüüpe. Näitleja jälgimisoskus on teistsugune. Pilk on... võib-olla teatraalsem.

Igal juhul on see huvitav vaatamine.

Muide, näituse avamisel rääkis Ivaškevitš loo, kuidas kunagi olla üks tohter soovitanud tal „jamaga” tegeleda. Millegi sellisega, mille eest raha ei saa. Mis on enda jaoks nikerdamine, tegevus ja mõnus. Seda soovitaks endale ja teistelegi. Mõned nimetavad seda hobiks. Paljuski on see ikkagi looming.