Nikolai Bentsler: laval on lavastajaks armastus
— Kuuldavasti oli sul näitlemispisik juba lapsepõlves sees?
— Nojah, ma mängisin ükskord lasteaias mingis näidendis kurja kokka ja mul oli palju abilisi, kes olid väga head, ning lõpuks hakkasin ka mina heaks kokaks.
Kooli ajal ei olnud mu elus mingit teatrit. Aga kui ma olin 9. või 10. klassis, tuli meie juurde [režissöör] Andres Puustusmaa. Me istusime klassipingis, ta tuli klassi ja näitas: „Sina, sina ja sina!” Mina mõtlesin: mis on, mis ma tegin?! Läksime siis kaasa ja ta ikka ei öelnud midagi ning ma hakkasin juba natuke kartma. Jõudsime ühte klassi ja ta ütles, et see on filmi casting. Nii sain ma rolli filmis „Lilja 4-ever”. See oli minu esimene suurem kokkupuude näitlemisega.
Umbes kolme kuu pärast läksin Draamateatri stuudiosse, õppisin seal poolteist aastat ja siis… ma ei tea, miks, aga kuskilt ma võtsin, et tahan logistikat õppida. Aga siis helistati mulle Moskvast MHAT (Moskva Akadeemiline Kunstiteater – toim) teatristuudiost, kus oli kaks kohta vabanenud, ja kutsuti siinsele konkursile. Kui ma MHAT-sse sisse sain, oli mul väga paha tunne: kuidas ma lähen Moskvasse, suurde linna, kui mul on siin perekond, töö ja tüdruk?
Helistasin emale, kes umbkaudu teadis, et mul on mingid katsed, teater ja Moskva. Ma küsisin: „Ema, kas sa seisad?” Ta ütles, et jah, ta on köögis. Palusin tal istuda. Kui ma talle rääkisin, et ma sain Moskvasse sisse, siis tuli sealt nii palju rõõmupisaraid, et ma hakkasin ka natuke nutma, ja sain aru, et ju see ikkagi on midagi head.
Pärast Moskva-aega tulin tagasi ega taha enam kuhugi minna.
— Kuidas Moskva-aeg oli?
— Mu esimene mälestus on see, et astusin rongist välja vaksali platvormile ega saanud hingata, sest õhku polnud, ainult gaasid ja haisud ja lõhnad.
Pärast seda üllatas mind väga metroo, sest ma ei saanud aru, kuidas ühest peatusest saab väljuda metroorong eri suunas. Kaks esimest nädalat ei osanud ma metrood üksi kasutada ja käisin sellepärast kogu aeg jala. Pärast sain hakkama. Aga need kolm aastat, mis ma seal veetsin, oli minu elu kõige toredam aeg. Seda ei saa kunagi tagasi, see oli ilus tudengiaeg – olin vaba isegi siis, kui mul olid eksamid.
— Su teatritöö sai siis tegelikult alguse hoopis filmist, aga kumb sulle nüüd rohkem meeldib?
— Laval on huvitav, kui sul on head partnerid ja lavastaja. On ka selliseid lavastajaid, kellega ei ole väga huvitav töötada. Me kõik oskame karjuda ja käskida. Eelmisel aastal tegin ühe etenduse Audentese õpilastega, sellise dokumentaaldraama. Mõtlesime, et teeme intervjuud, nad õpivad repliigid pähe ja esitavad neid. Aga pärast taipasin, et ainult mina saan tegelikult aru, kuidas kõik olema peaks. Nad ei saa minu käsul kõike teha, vaid ma pean nad kuidagi panema selle lavastuse tegemist armastama. Laval on lavastaja armastus. Kui seda pole, siis on raske. Nagu ütles meie õpetaja Moskvas Oleg Tabakov: „Peame nüüd ise hakkama saama!”
Film on alati huvitav, teatrietendusest absoluutselt erinev.
— Sind sai eelmisel aastal näha filmides „Mina olin siin” ja „Detsembrikuumus”. Kuidas nende filmide võtted olid?
— Filmi „Mina olin siin” puhul oli kõige toredam meeskond. Mul oli seal 11 või 12 võttepäeva ja ma alati ootasin neid nagu pidu. Tõsiselt. Kõige üllatavam moment oli see, kui ma novembris seisin T-särgi väel õues, sadas lörtsi ja oli külm ning ma pidin mängima kõva meest, kes varastab bensiini, kellel on kõik korras ja pole üldse külm. Kui ma seda kohta filmis nägin, siis olin nii üllatunud, et üldse pole näha, kui külm mul on.
„Detsembrikuumuses” aga oli üks põnev moment, kus me lahkume kaitseministeeriumist tulistades. Seal pidi olema üks plahvatus, mille laeng oli pandud ukse peale ja pidi plahvatama alles siis, kui uks on kinni läinud. Üks näitleja, kelle tegelane sai kaks kuuli selga, lamas maas millegipärast kauem kui vaja. Mina siis hakkasin teda tassima, et „Davai! Tule siia!”. Ja siis järsku käis pauh! Nagu löök. Mul lõi kõik täiesti segi. Pea käis ringi. Teised vehkisid mu poole kätega ja rääkisid midagi, aga ma olin nii uimane, et ei kuulnud midagi ega saanud aru. Aga mulle meeldis.
— Oled mänginud kahes Merle Karusoo tükis, kus mõlemas käsitleti rahvusküsimusi. Kuidas suhtud venelaste ja eestlaste mängimisse laval või filmis?
— Ma arvan, et küsimus ei ole selles, kas venelane mängib eestlast või eestlane venelast, vaid selles, et näitleja mängib inimest. Kui sa oled näitleja, siis sa pead tegema kõik, mis vaja, ning oskama rolli panna kõik mentaliteedid ja nüansid. Kui sa oled näitleja, siis sa pead olema oma rolli advokaat, teda uskuma ja kaitsma.
Dokumentaaltükk on minu meelest asi, mis ei valeta. Traditsioonilises teatritükis sa küll võtad mingid tüübid päriselust aluseks, aga sinna on palju juurde kirjutatud. See ei tähenda, et mulle ei meeldiks „tavaline” teatritükk – see on fantastiline asi.
Merle Karusoole ja Toomas Lõhmustele suur kummardus ja tänu, et nad mind oma lavastustesse võtsid. Nende tööd tegid minust natukene teise inimese.
— On sul unistuste rolle?
— Mul on üks filmiunistus – teha film koos Robert de Niroga. Pärast seda võin ma kas või tehases töötada. Või siis lähen lihtsalt hulluks, õnnest.
Aga teatris ma tahan teha enamat kui lihtsalt etendustel mängida. Meil on elus alati palju probleeme ning me ei kuule alati vastuseid ega näe mõttekaaslasi. Probleemide ajal mõtlevad inimesed ikka ainult endale. Aga teatris võib rääkida sellest, et sa ei tohi unustada oma pere ja armastatut.
Kes ta on?
Nikolai Bentsler
Vene Teatri näitleja
•• Teinud kaasa Merle Karusoo ja Toomas Lõhmuste lavastustes „Täna me ei mängi” ja „Küpsuskirjand 2005”.
•• Mänginud filmides „Lilja 4-ever”, „Mina olin siin”, „Detsembrikuumus”, „Kaks daami Amsterdamis” (räägib kahest daamist, kes lähevad Amsterdami, nende seiklustest seal ja kuulsa Fabergé muna vargusest).
