Keelemõte: Füür tuleb Rootsist ja kirjad pannakse kasti. Mis kasti?
Postkast on see oranž, mis seisab tänaval või postkontoris ja kuulub postiasutusele ning kuhu me pistame saadetavad kirjad ja kaardid. Kirjakastide-loos oli aga juttu sellest, et sageli ei mahu maksikiri kirjakasti ja mõnel pool paneb kirjakandja selle kirjakasti peale, kust saadetis võib kaotsi minna.
Kumb on kumb?
Esmapilgul tundub, justkui poleks siin ühtegi muud kahtlast sõna peale maksikirja. Tean inimest, kes võttis ümbrikust talle saadetud raamatu ja hakkas otsima ka kirja: „Aga kus see kiri siis veel on? Ümbriku peale on ju kirjutatud „Maksikiri”?” Tegelikult ühendab maksikirja kirjaga ainult ümbrikus olek. AS Eesti Post kinnitab oma kodulehel: „Maksikirjana edastatakse nõuetekohaselt pakitud ja adresseeritud esemeid (sh ebastandardse kujuga).”
Mis kirja- ja postkaste puudutab, siis neid oli kõnealuses kahes loos kasutatud läbisegi, sättisime nad õigesse tähendusse. Õigekeelsussõnaraamatust leidsime kinnituseks ka näitelaused: „Laskis saadetise postkasti” ja „Võtab lehed ukse kõrvalt kirjakastist”. On ju tore, kui sõnavara on mitmekesine! Eks need kaks sõna kipuvad küll segi minema, aga põhimõtteliselt oleks asi justkui selge.
Aga vaat ei ole! Järgmisel päeval saime oma sõnaseadmisrõõmule toimetusest vastukaja: Eesti Post olevat postkastist ja kirjakastist otse vastupidisel arvamusel. Tõepoolest, Eesti Posti pressiesindaja Inge Suder vastas küsimusele: „Kirjakastid on tõesti suunatud klientidele, kirjad postitatakse saatmisel kirjakastidesse. Postkast on see, kuhu post (kirjad, lehed) tuleb. Postkast on saaja valduses olev vahend postisaadetise kättetoimetamiseks.”
Miks siis ÕS väidab vastupidist? Keeleinstituudi vastusest selgus, et nende soovituse aluseks olevat kadunud Henn Saari kindel seisukoht, sest eelmisel Eesti ajal kasutatud neid nimetusi nii. Tähendus hakkas ilmselt ähmastuma Nõukogude ajal, sest vene keeles tähendab mõlemat üks ja sama sõnapaar potštovõi jaštšik. Nõnda me siis kasutamegi nüüd kaht eri sõna kuidas juhtub ja kahes tähenduses.
Naiivne oleks arvata, nagu suudaks keegi, näiteks Eesti Post või keeleinspektsioon, emma-kumma arvamuse jõuga maksma panna. Kirja- ja postkast on hea näide, kuidas keel kasutamisega tasapisi muutub.
Huvi pakub tähendus
Kui aga püüda sisusse süüvida, siis arvas üks kolleeg näiteks: „Sedapidi on ikka loogilisem, et postkasti käib igasugune post ja kirjakasti ainult kirjad.” Võimalik on ka selline põhjendus, sest see, et üks sõna on liidetud nimetavas käändes (post-, mitte postikast), mis annab teise tähendusvarjundi, on juba kõrgem filoloogiline pilotaaž. Tavaline keelekasutaja vaatab esmajärjekorras ikka tähendust.
Viimasel ajal on veel üks sõna küsimusi tekitanud – mis muu kui füür! Mäletatavasti rääkis tuntud ärimees ajakirjandusse lekitatud lauses cash’ist ja füürist. Seejärel on seda uudset sõnapaari usinasti igas vähegi sobilikus seoses korratud. Cash tähendab inglise keeles sularaha, aga mis on ja kust pärineb füür? Sõna leidub Mai Loogi „Esimeses eesti slängi sõnaraamatus” viitega rootsi keelele ja raha tähenduses. Oletatavasti on rootsi kõnekeele fyrk (veering, kross) jõudnud eesti keelde soome fyrkka (puht slängisõna, mida on sõnaraamatuis tõlgitud: raha, papp, plekk, mani) kaudu. Google’ist leiab selle otsisõna peale näiteks Jope Ruonansuu laulu „Markka ja fyrkka”.
Füür saabus Eestisse Soomet asjasse segamata otse Rootsist.
