Keelemõte: Käsiraamatu ja talupojamõistusega. Kuidas käänata perekonnanimesid?

Igaüks teab ilmselt omaenda igapäevakogemusest, et eesti perekonnanimede käänamine pole mingi meelakkumine.

Pigem on see suur kunst, mis alailma tekitab kõhklusi. Lehetöös tuleb harva ette kirjutist, milles ei mainitaks ühtegi isikut. Hiljaaegu ilmus näiteks lugu, mis rääkis jalgpallur Sander Purjest. Ehkki nimi esines ka nimetavas käändes, sai autor hiljem interneti­avarustes teenimatult näägutada: kuidas ta ajab segi kaks jalgpallurit, kellest ühel on nimeks Sander Puri ja teisel Ats Purje?

Nagu vastav sõna

Põhireegel näeb just ette, et nimesid tuleb käänata vastava sõna moodi. Seda laadi perekonnanimed nagu Lepp, Müürsepp või Kalamees ei tekitagi tavaliselt ebalust. Naljalt ei kipu keegi ütlema „kohtusime Evelyn Seppiga” ega „kuulsime uudiseid Kalameesist”. Küsimusi tekitavad aga juba näiteks Mägi, Meri ja Mölder. Kui Konrad Mäest tehakse veel juttu, siis Lennart Merest enam peaaegu üldse mitte. See ongi peamine tuntud nimi, mille käänamise üle on avalikult vaieldud. Väide, nagu eelistanuks tema ise vaieldamatult Merit, ei pidavat aga paika. Hiljuti mälestati ka „skulptor Ants Mölderit, kes on modelleerinud Lennart Meri vahakuju”.

Või võtkem nimed Mänd ja Kand. Kui poliitik Tarmo Männist rääkimine ei tekita küsimusi, siis sarnase kujuga nimi Kaie Kand paneb juba mõtlema, kuidas öelda: kas Kannast või Kandist? Viimane variant tekitaks takkapihta veel kahtluse, äkki on sportlase nimi hoopis Kant. Ja kas ei tundu pentsik kirjutada õiguskantsler Indrek Tedrest?

Erand kinnitab reeglit?

„Eesti keele käsiraamat” esitab reeglile ka erandeid. Siia kuuluvad näiteks nimed, mille tüvi käänates märgatavalt muutub. Niisiis ei räägi me Ilmar Rao, vaid ikkagi Ilmar Raagi filmidest. Ka Susi-nimelist isikut ei tule nimetada Soeks ega öelda „kohtasin härra Sutt”. Kuna sõna „rähk” (teravate servadega kivikillud) ei ole laialt teada, sobib kirjanikku nimetada Andrus Kivirähkiks, mitte Kivirähaks. Samuti ei ole osastavas käändes vale öelda, et autasustatakse Aarne Ükskülat ja Tõnu Karki, kuigi põhireegli järgi peaks olema: Üksküla ja Karku.

Kui nimeks on omadussõna, siis on soovitatav mitte käänata nime nii, et see omadust rõhutaks: Vapperi, mitte Vapra; Verevi, mitte Vereva jne. Erandit kujutavad endast ka nimed, millele käänates lisandub silp -me, -da, -ja, -ju või -nda. Niisiis kuulatakse Peeter Süda, mitte Südame helitöid ja loetakse Heino Väli, mitte Välja raamatuid. Samuti ei tule kirjutada Raoul Viiendast, vaid Viiesest. Siia seltskonda tundub sobivat ka nimi Puri, ehkki käsiraamat ei nimeta silpi -je. Niisiis polnud internetikommentaatorite nuringi Purje nime puhul täiesti alusetu virin.

Nii igapäevast asja kui inimeste nimesid on raske õigesti kasutada. Põhjuseks on meie keele omapära. Ilmselt toob aeg siia omajagu muutusi. Ei ole ju kellelgi lakkamatult keelekäsiraamat kaenlas. Küll aga tasuks kasutada tervet mõistust ja kuulatada keelevaistu. Nimede kasutamine ei tohi jätta muljet, nagu tehtaks keele õppimisel esimesi samme. Näiteks Pärnu maavanemast kui Toomas Kivimägist rääkimine mõjub juba nagu aktsent.