HEIKI SUURKASK: taskukommu otsib Eesti netinatsi
Mõni parempoolne on aga omakorda solvunud ja süüdistab tervet ühiskonda kommunistideks. Debatt on viidud tasandile, kus ühiskonnas justkui poleksi kedagi muud kui natsid ja kommud, kes üksteist tümitades arvavad teadvat kogu maailma ainsat tõde.
Tegelik pilt on siiski mõnevõrra teine. Meil on küll vaja harjuda lahknevate arvamuste eksistentsiga ühiskonnas ja siin on vasakpoolsed marginaalid küll sama sallimatud kui parempoolsedki. Pole just juhuslik, et inimesed, kes järjekindlalt kuuluvadad natsiohu kasvu ühiskonnas, imetlevad samal ajal avalikult kommunistide oligarhlikku riigikorda. Ja seda, mida proletariaadi diktatuur suudab, on kinnitanud 20. sajandi suurimad näljahädad Venemaal, Hiinas, Kambodžas, Põhja-Koreas jm.
Fašistlik Eesti
Natsionaalsotsialismi, nende sõnastuses fašismi, on kommunistid aga üritanud Eesti ühiskonnas kramplikult leida juba 1920. aastatest peale.
Nii nimetataksegi 1930. aastate sealpool piiri ilmunud eestikeelses ajakirjanduses Eestit järjekindlalt fašistlikuks riigiks. Siberisse saadetud Lennart Merit peksma tulnud kohalikud pätid olid aga stalinlikust propagandast niivõrd segi aetud, et pidasid eestlast ühtaegu fašistiks ja juudiks.
Kuid kellele siis üritati Eestis fašisti silti kleepida? Esmalt rahvusvabameelsete erakonnale 1923. aastal. Kuid vabameelsust Hitleriga seostada oleks enam kui veider. Kõige rahvusliku natslikuks kuulutamine tähendaks aga ka rahvusliku ärkamise materdamist. Admiral Pitkat ei saa kohe kuidagi natsionaalsotsialistiks kuulutada.
Järgmisena pani Eesti riik 1924. aastal vangi ühe õnnetu ehitusmeistri, kes võlavanglasse sattununa unistas “õiglasemast” riigist, kus temasuguseid kinni ei pandaks. Paberisse kirjutades “tiktatuur” ja seda paarile tuttavale laiali jagades sai ta kaela riigipöördesüüdistuse, kuid paraku pole võimalik välja lugeda millist “tiktatuuri” ta igatses – igaljuhul ei olnud see ei natsistlik ega ka mitte kommunistlik diktatuur. Ka Eduard Reinkubjas ei olnud “fašist”.
Vabadussõjalastega on juba keerulisem lugu, kuna vahepeal hakkas osa neist imetlema hitlerlikku riigikorda. Kuid vapside põhiseadusekavand, mis 1933. aastal rahva poolt vastu võeti, nägi siiski ette demokratliku riigikorra jätkumist.
Tõenäoline, et ka Andres Larka ajal oleks kehtestatud samasugune vaikiv ajastu kui Konstantin Pätsi ajal, kuid sedagi ei anna võrrelda veel ei fašistliku ega ka proletariaadi diktatuuriga.
Natsionaalsotsialismi nähti siiski ka sellel õigel “Eesti ajal”. Eistvere mõisnik Viktor von zur Mühlen käis kohtumas Hitleriga ja lõi Eestis baltisakslaste natsionaalsotsialistliku liikumise, kuid Eesti riik oli toona sama jõuetu kui nüüd pronksiöö laamendajatega – Mühleni rühmituse veerandsada liiget said vaid rahatrahvi, rühmitus ise keelustati ja rohkem neist ei kuuldud. Tallinnast pärit Alfred Rosenberg ei suutnud oma sünnimaal midagi tõsisemat esile kutsuda.
Eesti oma natsionaalsotsialiste võis tollal kokku lugeda sama palju kui täna. Oli nimelt üks isik Tartus, nimega Joosep Meibaum, kes üritas luua mingit natslikku rakukest, kuid kui see nurjus, trügis ta vapside külje alla ja sattus vangi kavandatava atentaadi pärast Pätsile.
Väidetavalt olevat ta natsipartei loomise katset korranud ka 1941, kuid natside okupatsioonivõim lasi ta GPU agendina maha. Viimases toimikus on mehe ülestunnistus, et ta võttis vastu raha NKVD-lt. Võrreldes tema jutukusega Eesti ülekuulajate ees, oli ta ka NKVD jaoks ilmselt väga kasulik infoallikas.
Natsipealinn Tartu
Kas ühe natsionaalsotsialisti elamine Tartus teeb sellest veel natsipealinna? Ka uuemal ajal on aeg-ajalt levitatud kõlakaid mingist natside kogunemisest Tartus, kuid kui päev käes pole kuulda ega näha kedagi. “Tartu nats” on juba sama müstiline tegelane kui “Tartu vaimgi”. Vaid üks Soomest imporditud tegelane võimaldas Tartul uuesti “ainsa Eesti natsi pealinnaks” saada.
Kuid nüüdsete uusvasakpoolsete vajadus Eestist neonatse otsida on sama järjekindel kui oli omal ajal Anvelti-meeste “fašistijaht” ja aegajalt jõuab nende tahe ka ajakirjanduse veergudele. Enamasti ei vaevuta süvenema “vaenlase” tegelikesse vaadetesse, nii saavadki “netinatsi” sildi külge ka kommentaatorid, kes ei pea nõukogudelikku oligarhiat inimlikuks, või arvavad, et proletariaadi diktatuur ei ole majandusseadustele alternatiiviks. Ehk kõik, kes pole nõus “neoliberalismi” maha tegema, on koheselt “netinatsid.”
Ma võin kindlalt öelda, et näiteks 1988. aasta sündmustes oli Eestis võimatu leida imetlust Hitleri vastu, see idee on Eestisse uuemal ajal imporditud. Ka vahepealne Rahvuslaste Keskliit, mille tegudes võis näha nostalgiat vapsluse järele, ei olnud natsionaalsotsialistlik liikumine.
Vandenõuteooriate lubatud maal oli muidugi lihtne hakata holokaustieitamisega laineid lööma, kuid ka Tiit Madissoni on võimatu pidada natsiks.
Ja jälle jõuan ma siia, et Eesti rahvuslusel, mis väljendus rahvusliku ärkamise, venestuse vastase protesti ja iseseisva riigi loomisega ja seda veel kaks korda veidi enam kui saja aasta jooksul, ei ole mingit pistmist ühe hullu füüreriga Saksamaal, kes tahtis minna mailma vallutama.
Natsionaalsotsialismi samastamisel rahvuslusega tuleks seda samastada ka sotsialismiga, kuid uusvasakpoolsed loomulikult seda võrdlust ai kannata.
Meenutaks veel, kes oli Adolf Hitler? Üks veidrik, kes arvas suutvat vallutada maailma, kuid sai ajaloo suurima luuserina haledalt lüüa, põhjustades miljonite inimelude mõttetu kaotuse. Ja mina ka ei saa aru, mis masohhistlik vajadus on Margus Lepal või Risto Teinosel Hitleri pilte igale poole toppida.
Kuid kui Teinost ei oleks, mõtleks meie uusvasakpoolsed ta lihtsalt välja, nii nagu tegid nende vaimsed esiisad 80 aastat tagasi.
Taskukommunism lihtsale ei suudaks eksisteerida ilma netinatsluseta, millele energiat vastandada.
