VOLDEMAR KOLGA: Konformism ja isemõtlemine

Kui ma olen vä­lis­maal ja ot­sin söö­gi­koh­ta, siis pa­rim va­li­kuk­ri­tee­rium on külas­ta­ja­te ole­ma­so­lu res­to­ra­nis, mit­te hin­nad.

Läh­tun teoo­riast, et ebamää­ra­ses olu­kor­ras tu­leb tei­si, ise­gi võõraid usal­da­da, mit­te ot­si­da ise pa­ri­mat va­rian­ti. Inimtühjas res­to­ra­nis oleks vä­ga ru­mal omal käel õnne proo­vi­da.

Sel­list käi­tu­mist ni­me­ta­tak­se kon­form­seks. Ini­me­ne loo­bub iseot­sus­ta­mi­sest, kuu­le­tub ena­mu­se­le ja läh­tub teis­te ar­va­mus­test. Kon­for­mist ol­la on mu­gav. Kon­for­mism  on ol­nud üks pea­mi­si sot­siaal­se toi­me­tu­le­ku inst­ru­men­te iid­sest ajast pea­le. Kui tea­tud ki­vi­kir­ve tüüp oli efek­tiiv­ne, siis oli õige ha­ka­ta se­da ka­su­ta­ma; kui pal­jud sõida­vad tea­tud au­to­mar­gi­ga, siis mi­na­gi pean sel­le ost­ma jne. Suu­re­ma­le jao­le ei so­bi oma tee ot­sin­gud ja bar­ri­kaa­di­le vis­ku­mi­ne. Kon­for­mism ai­tas el­lu jää­da vae­nu­li­kus kesk­kon­nas, on eda­si­viiv  jõud: ela nii, na­gu tei­sed ela­vad, ja oled­ki õnne­lik.

Hei­dak­si­me kon­for­mis­mi pers­pek­tii­vist pil­gu lä­hia­ja­loo­le. Pre­si­dent Len­nart Me­ri ütles, et ole­me eu­roop­la­sed ja pea­me vas­ta­valt sel­le­le käi­tu­ma. Vä­lis­vaat­lu­se põhjal võis öel­da, et eu­roop­la­ne elas häs­ti rik­kalt ja oli sõna­kuu­le­lik ini­me­ne. See pea­lis­pind­ne fas­saad hak­kas suu­re­mat ja­gu ini­me­si ku­jun­da­ma.

Hak­ka­si­me kii­res­ti üle võtma kõikvõima­lik­ke efek­tiiv­seid inst­ru­men­te kõigis sfää­ri­des, ala­tes pan­gan­du­sest ja lõpe­ta­des kul­tuu­ri ja ha­ri­du­se­ga, et saa­da eu­roop­la­seks. Tead­la­sed hak­ka­sid kir­ju­ta­ma ja laul­jad laul­ma ing­li­se kee­les, et kuu­lu­da suu­re­mas­se koos­lus­se. Psühho­loo­gid olid uh­ked, et neil po­le min­git eripä­ra, et nad on sar­na­sed Amee­ri­ka psühho­loo­gi­de­ga. Vä­lis­mai­se tei­se­ga ja teis­te­ga sa­mas­tu­mi­ne sai meie li­pu­kir­jaks.

Laenudel põhinev eluviis

Meist said ime­kii­res­ti lää­ne ini­me­sed, se­da küll osa­li­selt, sest üle võeti  ai­nult üks kin­del osa – tar­bi­mis­kul­tuur. Näi­teks lää­ne­li­ku sal­li­vu­se omaksvõtmi­se­ga on ras­ku­si. Tar­bi­mi­ne põhi­neb lae­na­mi­sel. Meie pan­gad ja ava­lik ar­va­mus soo­dus­ta­sid iga­ti lae­nu­de­le tu­gi­ne­vat elu­vii­si, sest see oli osa lää­nest. Põldu­de­le hak­ka­sid ker­ki­ma ma­jad ja met­sa­de va­he­le il­mu­sid maas­tu­rid, hak­ka­si­me „val­ge ini­me­se kom­be­l” puh­ka­ma soo­jal maal. Lää­ne­lik elu­viis eel­das ra­ha lae­na­mist ja pan­gad te­gid se­da hea­mee­le­ga. Lae­nu­de võtmi­ses ei saa süüdis­ta­da ai­nult lae­na­jaid, vaid ka lae­nuand­ja­test pan­ku­rid peak­sid vä­he­malt en­da­le tuh­ka pä­he ra­pu­ta­ma. Uue elu sümbo­li­teks said kau­ban­dus­kes­ku­sed. Kau­ban­dus­kes­ku­se mõte seis­neb ost­mi­si­ha te­ki­ta­mi­ses, te­hak­se kõik, et ini­me­ne ei lah­kuks os­tu­ta. Tal­linn muu­tus lää­ne­li­kuks,  ki­lu­kar­bi­si­luett ka­dus, võttis amee­ri­ka­li­ku  il­me. Tei­sed­ki lin­nad hak­ka­sid mõnes osas mee­nu­ta­ma lää­ne lin­nu.

Suur samm kon­for­mis­mi teel oli Eu­roo­pa Lii­tu pää­se­mi­ne, mil­le­ga an­ti ära tea­tud osa iseot­sus­ta­mi­sest. Kar­dan, et ka NA­TO vä­hen­das iseot­sus­ta­mis­va­ja­dust. Vä­ga efek­tiiv­ne, aga sa­mas kon­form­ne oli va­luu­ta­ko­mi­tee loo­mi­ne, mis ühen­das Ees­ti kroo­ni jäi­galt Sak­sa mar­ga­ga ja hil­jem eu­ro­ga. Tä­nu sel­le­le ei pea Ees­ti Pank iga hetk mõtle­ma, kaa­lut­le­ma, ot­sus­ta­ma, mi­da oleks pi­da­nud te­ge­ma, kui va­luu­tal oleks las­tud tu­ru­hoo­vus­tes va­balt lii­ku­da. Ei saa mõel­da, kas kroo­ni de­val­vee­ri­da või mit­te.

Kon­for­mist­lik käi­tu­mi­ne – tee na­gu tei­sed ja ära mõtle oma pea­ga – oli ol­nud vä­ga edu­kas.  Pa­ra­ku sai kon­for­mis­mi­pi­du ot­sa ja krii­si ajal tu­li ha­ka­ta jäl­le ise mõtle­ma. Isemõtle­mi­ne ja üld­se iseo­le­mi­ne on vä­ga ras­ke.

See tu­li eri­ti häs­ti ilm­siks, kui va­lit­sus pi­di kär­peid te­ge­ma. Va­lit­sust ja ko­gu ühis­kon­da haa­ras paa­ni­ka, kee­gi ei rää­ki­nud mil­lest­ki muust kui ee­lar­vest. Tu­li ha­ka­ta mõtle­ma! Ot­sus­ta­mi­ne on va­lit­su­se ära pii­na­nud, mõned va­lit­sus­liik­med on oma­de­ga  lä­bi. Võiks mõel­da, kas sel­li­ne ene­se­pii­na­mi­ne ta­sub ik­ka ära. Mil­le ni­mel?!

Erinevad kannatused

Kär­be­te te­ge­mi­ne näi­tas, kui ras­ke on oma pea­ga mõel­da. Mil­le muu­ga se­le­ta­da liht­sa põhii­dee tek­ki­mist – et kõik pea­vad ma­jan­dusk­rii­si käes üht­moo­di kan­na­ta­ma –, soo­vi­ma­ta ini­me­si di­fe­rent­see­ri­da. Sa­mast mõis­te­ka­te­goo­riast on ilm­selt pä­rit ka üheülba­li­ne tu­lu­maks, et är­me di­fe­rent­see­ri­me. Kas ei mee­nu­ta see üht mei­le tun­tud ühis­kon­da? Kas ei oleks ol­nud õigem väl­ja pak­ku­da mi­tu eri­ne­vat kär­pe­pa­ket­ti, ee­lar­vest­ra­tee­giat, kas või kolm tükki, et saak­si­me nen­de va­hel va­li­da, see tä­hen­dab ra­ken­da­da aju­po­tent­siaa­li?  

Prae­gu­ne kär­pe­pa­kett mõju­tab kõige roh­kem väi­ke­se sis­se­tu­le­ku­ga ini­me­si ja pe­re­kon­di ehk ei mõju üht­la­selt, na­gu väi­de­tak­se. On ilm­sel­ge, et noor­tel pe­re­del on ühed prob­lee­mid, tööand­ja­tel ja töö­tu­tel tei­sed, pen­sionä­ri­del kol­man­dad. Ehk kan­na­tu­sed on vä­ga eri­ne­vad. Liht­susp­rint­sii­bi hea näi­de on, kui ühes et­tevõttes koon­da­tak­se kõik ini­me­sed, kes on töö­ta­nud al­la viie aas­ta. See oleks võib-ol­la õigus­ta­tud suu­ret­tevõttes, aga mit­te til­lu­kes­tes or­ga­ni­sat­sioo­ni­des, kus tea­tak­se igaüht.  Sil­ma­kir­ja­li­kult väi­de­tak­se, et liht­su­ses – pal­gad 10% al­la ja kõik noo­red koon­da­da –  aval­du­vat võrd­se koht­le­mi­se print­siip. Mõnus li­saväär­tus on  see, et ei pea vae­va­ma pead in­di­vi­duaal­se­te eri­ne­vus­te ar­ves­ta­mi­se­ga.

Va­lit­su­se­le võib mui­du­gi kaa­sa tun­da, aga oma pea­ga pea­vad hak­ka­ma mõtle­ma kõik ini­me­sed. Oli suur nöök, et just pen­sionä­rid pai­sa­ti na­gu Mat­ros­so­vid ise­seis­va ot­sus­ta­mi­se amb­ra­suu­ri­le: kui­das saa­da se­ga­ses olu­kor­ras pen­sion kät­te? Pi­did ot­sus­ta­ma ko­he mit­me va­rian­di va­hel. Mi­nu mee­lest said pen­sionä­rid üle­san­de­ga hak­ka­ma.

Suu­re ja täht­sa isemõtle­ja­te ka­te­goo­ria moo­dus­ta­vad et­te-võtjad, kes on sat­tu­nud ebamää­ra­ses­se olu­kor­da. Suu­re­le äh­ma­su­se­le vii­tab Ind­rek Nei­velt, kel­le jär­gi on  eks­per­ti­de ja ast­ro­loo­gi­de prog­noo­si­del ühe­su­gu­ne väär­tus.

Olu­kor­ra teeb ras­ke­maks as­jao­lu, et et­tevõtjad oo­ta­vad prae­gu suu­re­mat abi kui pa­ku­tak­se. Abi­pa­ke­ti mõis­te ka­su­tu­se­levõtt oleks märk hoo­li­vu­sest. Nii te­kiks väi­keet­tevõtjal tun­ne, et te­da po­le üksi jäe­tud, et riik hoo­lib te­mast. Po­si­tiiv­sus kan­duks ko­gu ühis­kon­na­le. Siin peaks meie va­lit­sus te­ge­ma nii na­gu tei­sed va­lit­su­sed, kes pa­ne­vad oma tu­ge­va õla al­la eri inimg­rup­pi­de­le… Ehk ühen­da­ma kon­form­se käi­tu­mi­se võime­ga mõel­da ise, lei­da Ees­ti­le krii­si­ga hak­ka­ma saa­mi­seks so­bi­vaid ai­nu­laad­seid la­hen­du­si.