TIIT KÄNDLER: Kahe kultuuri vastuolud takistavad arengut
Sellest on poole sajandi eest kirjutanud inglise teadlane ja kirjanik Charles Percy Snow oma essees „Kaks kultuuri”. Ta kirjeldab värvikalt kunstiintelligentsi ja loodusteadlaste lahknemise tagajärgi ja viitab ka põhjustele, miks üks kultuur teisest aru ei saa ja enamgi veel – teda suisa põlgab.
Mõlemal kultuuril on teisest väär kuvand, mistõttu ka 20. sajandi teadus pole Snow arvates avaldanud kunstile muud kui pinnapealset mõju. Kunstnikud ja kirjanikud osutusid sisuliselt ludiitideks, masinapurustajateks ja tehnilise hariduse kuvand omandas tänu neile ühiskonnas üha negatiivsema värvingu. Ometi võttis rahvas tööstusrevolutsiooni omaks ja tõttas küladest linnavabrikutesse – kirjutagu Dickens nonde jõledusest mida tahes.
Meiegi oleme lahterdunud vähemalt kahte kultuuri, ja lisaks on tulnud veel kolmas, keda viisakas kõnepruugis nimetatakse riigiametkonnaks. Eesti nüüdsed hädad pole seotud mitte niivõrd maailmamajanduse olukorraga, kuivõrd kommunikatsioonihäiretega, suhtlemisraskustega.
Üks osapool peab teise tegevust suvaliseks ja ebapädevaks. Teine jälle peab loodusteadlasi isekateks, ignorantlikeks ja kitsasse maailma kapseldunuteks ning oma GMO-de, tüvirakkude ja nanotehnoloogiaga isegi maa-ilmale ohtlikuks.
Poole sajandi eest seadis Norbert Wiener küberneetika üles-andeks niisuguse keele ja tehnika väljatöötamise, mis võimaldaks lahendada juhtimise ja kommunikatsiooni üldprobleeme. Tegelikult on füüsika kommunikatsiooniga tegelnud vähemalt Newtoni, kui mitte Galilei ajast peale. Optika pole ju muud kui nähtavate kujutiste kommunikatsioon. Ka Einstein tegeles oma teooriates lõppkokkuvõttes kommunikatsiooni probleemidega. Ja üks suuremaid kvant-füüsika mõistatusi, osakeste põimumine, pole ju midagi muud kui küsimus sellest, kas saab teateid edastada kiiremini kui välk, see tähendab valgus või ehk siis hoopis silmapilkselt.
Kuid seda, et Eesti humanitaarid Einsteini ideid enam-vähem õigesti kajastaksid, on ikka veel üsna raske loota. Temast on tehtud pigem relativist, kes eitas kõike, mis võiks olla kindel. Kui inimene ei tea, mis asi on foto-elektriline efekt, on see umbes sama hea, kui loodusteadlane kuulutaks, et ta pole lugenud ega kuulnud midagi Shakespeare’ist ega isegi mitte Tammsaarest, ja oleks selle üle veel uhke pealegi.
Wiener juhtis tähelepanu, et progressiusk käib tegelikult vaid väga lühikese lõigu kohta kirjapandud ajaloost. Viimased 500 aastat on maailma ajaloos olnud täiesti erandlik ajajärk. Inimene on muutnud oma keskkonda nii põhjalikult, et ta ei suuda sellega kuidagiviisi kohaneda.
Ärimees või poliitik, kes ümbritseb ennast oma PR-tegelinskitest järele kiitjate kilbiga, tahab tegelikult eralduda maailmast, mida ta enam ei mõista – või pole kunagi mõistnud.
Üha kihistunum maailm
Kui ka ei mõisteta, on ometi vaja midagi teha, ja nii muudetaksegi pidevalt seda, mis on ajast aega arenenud ja juba saavutanud oma täiuse – olgu see siis hõõg-lamp, arvutiprogramm või kodanike liigitamise ja arvele võtmise meetod.
Ka Eesti prügimajanduse krahh, mille tagajärjeks on kodanike orjastamine ahnete jäätmefirmade teenistusse ja sundus tekitada üha enam jäätmeid, tuleneb tegelikult suutmatusest kohaneda maailmaga, mis sõnades on küll globaalne, kuid lokaalselt võttes kihistub üha enam eri maailmadeks.
Mitmeks kultuuriks kihistumine toob paratamatult kaasa salastamise ja sotsiaalpoliitika väärastumise, mida me Eestis nii värvikal kujul jälgida võime. Kuid infot ei saa alal hoida, ilma et selle väärtus suuresti väheneks. Mingi tõestuste hulk ei suuda kunagi tõestada, et loodus allub seadustele. Igal hetkel võime me äkitselt täheldada, et maailm muutub mingiks ajaks täiesti juhuslikuks ja nii nagu ei saa 99 mündiviske järgi ennustada, milline tulemus on sajandal viskel, ei saa me ühtäkki midagi ennustada homseks päevaks.
Siiski on Eestis näha ka toredaid suundumusi. Nii näiteks pühendas Kunst.ee oma värske numbri just nimelt väärtushinnangutele kunstis, sealhulgas tulevad mõtlemise alla ka kunsti ja teaduse suhted. Ja kirjastus Ilo on tõlkinud soomlaste füüsikaõpiku bioloogidele ja arstiteadlastele „Santorius. Elusa looduse füüsika”. Muidugi mõista on see täis matemaatikat. Kuid matemaatikat on oma nähtamatul moel täis kogu loodus. Ent seda, et Eestis tekiks sellistest raamatutest aru saavate inimeste ühiskonna etteotsa sattumise vajadus ja sundus, jääb üle vaid loota.