Efektsete kujunduste looja Tõnu Soo tegi Eesti trükinduses revolutsiooni
Julgeksin küll Sood nimetada revolutsionääriks meie graafikas, tüpograafias ja ajalehtede ning raamatukujunduses. Mõtleme, milline oli meie väljaannete väljanägemine: paljas tinakõrb, ei mingeid kujunduslikke elemente. Revolutsiooniline oli tema töö ajakirja Noorus kallal, edasi Sirp ja Vasar, ka Tuna ja muud, mille päiseid-kaasi on ta kujundanud – ikka oma juugendlikult kalligraafilises stiilis. Siis oli näiteks kultuurilehes rohkem värvi, suuremaid pilte kui praeguses Sirbis, mis ei meelita oma kujundusega tavalugejat.
Sirpi ja Vasarasse läks Soo tööle veel tudengina. Toomas Kall ütleb, et „Tõnu Soo mõju lahvatas kõikjale”. Ta on teinud ka logosid Vanalinnastuudiole, B. G. Forseliuse seltsile, siis medali- ja lipukavandeid, kujundanud reklaambrošüüre ja plakateid. Alati on igas vallas äratuntav tema käekiri. Ma kahtlustan, et kui Soo kirjutab sõbrale kirja, siis teeb ta seda kalligraafiliselt.
Kui kujundus varjutab artiklit
Ta on kirjutanud ka erialaseid artikleid. Näiteks on tänapäevalgi aktuaalne tema „Nähtavaks tehtud seisund” almanahhis Kunst (1972, nr 2). Balti plakati-triennaalil sai ta 1984. aastal peaauhinna, tal on ette näidata ka diplomeid rahvusvahelistelt näitustelt.
1971. aasta, mil Soo asus pärast Tõnis Vinti Sirp ja Vasarat kujundama, oli revolutsiooniline sellegi poolest, et kasutusele võeti ofsettrükk. Eelkõige oli see kallis trükitehnika mõeldud propagandabrošüüride valmistamiseks väliseestlastele, demonstreerimaks Eesti NSV saavutusi. Lisaks hakkas just siis Sirp ja Vasar ära libisema EKP ideoloogilise kontrolli alt, tiraažid tõusid taevasse, lõpuks ligi saja tuhandeni. Tõnu Soole heideti ette seda, et Oktoobrirevolutsiooni aastapäeval oli tal kalligraafiliselt kujundatud pealkirjad, mida parteifunktsionäärid ei osanud lugeda – äkki mingi provokatsioon! Ühel aastal sattus 24. veebruaril päisesse sini-must-valge värvikombinatsioon. Tõnu Soo kujundused olid nii efektsed, et mõned autorid kurtsid, et pealkirja kujundus varjutab nende artikli.
Muidugi küsisin Tõnult, et miks selline näituse pealkiri „Barbarkiri: kvisling”. Mingi aeg tegeles ta tõsiselt semiootika ja nime-sõnamängudega. „Barbarkiri” on tuletatud Johannes Barbarusest, kelle nime lõpp meenutas talle Neeme Ruusi – ühe-sõnaga viide eesti kvislingitele. Siis tema suur arheoloogiahuvi, kuna ta käinud väljakaevamistel ka väljaspool Eestit. Arheoloogiast on inspireeritud tagasaali tööd ja ka uudissõnad „arheo-mälu” ja „arheokaevised”. Samuti pealkiri „Punaküüdilised” – otsene vihje küüditamistele.
Kuulates Tõnu Soo mälestusi, sealhulgas ka oma õpetajatest, mõtlesin, et kõik need võiks ta kirja panna. Igal juhul kipub ta meie tarbegraafika ajaloos minema sinna ritta, kus on ees Günther Reindorff, Paul Luhtein ja mõni teinegi.
„Barbarkiri: kvisling”
Tõnu Soo isikunäitus Tallinna Kunstihoone galeriis 8. märtsini
