Kirjandusaasta võitjad — ajalugu, rahvus ja Luluu
Piret Raud-Kalda
— Milline on praeguse vabariigi laps?
— Üldiselt arvan, et praeguse aja laps on nagu praeguse aja täiskasvanugi – stressis ja ülekoormatud.
— Milline oleks kõige mõistlikum viis Eesti loovisikute tasustamiseks?
— Ma leian, et kultuurkapitali stipendiumide süsteem toimib suhteliselt hästi. Vabakutseliste loovisikute suurimaks mureks pean ma hoopis sotsiaalsete garantiide, eelkõige haigekassa kindlustuse puudumist.
Vabakutselised saavad nimelt oma töö eest küll honorari ja maksavad sellelt tulumaksu, kuid neil pole tööandjat, kes maksaks nende eest ka sotsiaalmaksu. Oleks tore, kui kuulumine loomeliitu (kuhu võetakse ju vastu vaid oma ala professionaale) tagaks vabakutselisele loovisikule sotsiaalsed garantiid.
Aivar Põldvee
— Kui juurdunud oli Eesti aladel XVII sajandi paiku ristiusk ja kui palju oli säilinud vanu kombeid?
— Selleks ajaks oli ristiusk siin juurdunud juba rohkem kui neli sajandit. 17. sajand ise oli aga käänakutega, Lõuna-Eestis lõppes „vana hea poola aeg” alles 1620. aastatel. Paljud vanad kombed olid katoliikliku taustaga, aga muidugi oli säilinud ka põliseid talurahva tavasid.
Linna- ja mõisarahva puhul langeb see küsimus ära, samuti vene vanausuliste puhul. Muidugi leidus küllaga mitmesugust ebausku ja nõidumist, hiromantiat ja astroloogiat, millest pole puudust ka 21. sajandi Eestis. 17. sajandi ajaloouurimise üheks tahuks oli eksootiliste rahvaste päritolu ja kommete kirjeldamine ning sedasama harrastanud Boecler on üks niit, mis seob Eestit tollase Euroopa haritlaskonna ja ideedega.
— Milline oleks kõige mõistlikum viis Eesti loovisikute-literaatide tasustamiseks?
— Ajaloolasena ei ole ma päris õige soovitaja, sest teaduses on enam-vähem toimiv süsteem olemas. Iseasi kui mõistlik. Klassifikaatori järgi käib premeeritud artikkel 3.2 alla („artikkel lisas mitte loetletud kirjastuste välja antud kogumikus“), mida see ka ei tähendaks. Literaatide puhul võiks olla kõige tõhusam paindlik ja mitmekesine stipendiumite valik, laiemas plaanis tuleks aga panustada haritud lugeja kasvatamisse.
Irja Grönholm
— Kas mõne Eesti kirjaniku raamatu tõlge võiks saada kunagi Saksamaal bestselleriks?
— Miks mitte. Aga see ei sõltu küll mitte (ainult) raamatu kvaliteedist, vaid seal on ka mitu teist – ettearvamatut – asja mängus, nagu õnn, juhus, õigel hetkel õiges kohas olemine, isiklikud suhted...
— Milline oleks kõige mõistlikum viis Eesti loovisikute tasustamiseks?
— Korralik kuupalk! Tõlkijatele kah! (Aga siis nad võib-olla rasvuvad ja surevad insulti.) Ei, kõige tähtsam on minu meelest korralik autoriõiguste seadus, siis hästi palju konkursse, rahastamine mitmest allikast – sihtasutuste ja riigi poolt. Ja taotlemisviis peaks olema hästi lihtne. Aga tegelikult – ei oska öelda ega nõu anda. Tõlkijate puhul tuleks pilk heita Soome, sealsed tõlkijad elavad inimese, mitte kerjuse moodi.
Margus Laidre
— Kuidas sõnastada Tartu vaimu?
— Ma ei kujuta Tartut ette ilma ülikoolita. Ülikooli sees võiks see vaim peidus ollagi.
— Milline oleks kõige mõistlikum viis Eesti loovisikute tasustamiseks?
— Kõige kindlam on loota iseendale, luues midagi, mis läheb korda ka teistele. Ning olla võimalikult mitmekülgne.
Hellar Grabbi
— Millisest põhimõttest peaks mälestuste kirjapanija kindlasti lähtuma?
— Tagantjärele muutmatutest ajaloolistest ja looduslikest faktidest kinnipidamine, seda ka detailides, rajab kivi kivilt autentsuse alusmüüri ja loob mälestustele usaldusväärsuse atmosfääri. Muidugi, neid fakte tuleb teada. Mida informeeritum on kirjapanija, seda huvitavam on tema raamat. See ei tähenda mälestuste klammerdumist varem sündinud faktide külge.
Mäletamine ja kirjapanemine on loov tegevus, mis võib kanduda isegi ülitõelisusse. Kuid see olgu kord eksisteerinud tõelisuse esiletoomine kunstiliste vahenditega ja mitte selle muutmine. Katsed muuta muutmatut võivad sobida romaani, aga teevad mälestused võltsiks.
— Milline oleks kõige mõistlikum viis Eesti loovisikute tasustamiseks?
— Kõigile loomeliitude liikmeile tuleks tagada haigekassa ja muud tervisekindlustused ja sotsiaalsed garantiid. Mingi kunstniku- või kirjanikupalga rakendamine on problemaatiline.
Palk peaks olema vastavuses tehtud tööga. Aga kuidas seda mõõta?
Pealegi annab loomingulise töö väärtuse kvaliteet ja mitte kvantiteet. Aastas pool tosinat väga head luuletust avaldanu väärib kõrgemat tasu kui ühe rutiinselt keskpärase romaani autor.
Kersti Unt
— Kes on autor, keda on teil olnud kõige raskem tõlkida?
— Omamoodi on raske iga autor, ühessegi ei tohi suhtuda kergemeelselt. Kahtlemata on Faulkner üks raskemaid autoreid, teiselt jälle – raske tekst inspireerib, tekitab hasarti. Raskematest võiks nimetada ka Salman Rushdiet ja Thomas Ackroydi „Thomas More’i elu”.
— Milline oleks kõige mõistlikum viis Eesti loovisikute tasustamiseks?
— Loovisikute puhul oleksid kõige olulisemad sotsiaalsed garantiid ja muidugi võimalikult paindlik stipendiumide süsteem pikemaajaliste tööde teostamiseks. Samuti oleks hea toetada püsivamalt teenekaid loojaid, nagu EKL on ka ette pannud.
Maarja Kangro
— Kuidas mõjutavad tugevad positiivsed emotsioonid tavaliselt teie loomingulist võimekust? Olete tusatuju, rõõmsa või rahuliku meele luuletaja?
— Tugevad positiivsed emotsioonid mõjuvad väga hästi, annavad uut energiat ja loovad mõnusa avatud fooni edasi tegutsemiseks. Negatiivsed emotsioonid võivad muidugi olla võimsaks tõukejõuks ja suur osa head kirjandust räägib ikka kannatustest, aga kirjutamine on selline reflekteeriv tegevus, mille käigus distantseerud emotsioonidest paratamatult, hakkad nendega analüütiliselt mängima. Parimatel hetkedel tekib seejuures mingi uus kirjutamise emotsioon, kaifilaadne seisund. Kirjutamiseks on vaja „õhku”, vaba vaimset ruumi ja aega, seega siis ikka pigem rahulikku meelt. Kui mõni eluline küsimus vajab lahendamist ja ärevus on kallal, mis sa siis ikka kirjutad. Mulle on väga tähtis kommunikatiivsus, lihtsalt tusateraapiaks ei ole ma kunagi kirjutanud.
— Milline oleks kõige mõistlikum viis Eesti loovisikute tasustamiseks?
— Loomeinimestele võiks teha maksusoodustusi, nagu Iirimaal. Ma arvan, et võiks kehtida teatud aastateenistuse ülempiir (ja mitte liiga madal), milleni igasugused vähegi erialaga seotud sissetulekud oleksid tulumaksust vabastatud. Sotsiaalsed garantiid (nt haigekassakaart) võiksid riigi poolt olla tagatud, samuti võiks riik kindlustada vabakutselistele mingi talutava pensionimäära. Kirjanikupalga idee mulle ei meeldi, lisaks sotsiaalsele ebaõiglusele on sel totalitaristlik riikliku tellimuse varjund, kirjanikust saaks justkui riigi eluaegne kojalaulik, olgu ta laul kui tahes kriitiline.
Mari Saat
— Kui „Lasnamäe lunastaja” põhjal võib järeldada, et kriisi sattunud vene inimene pöördub Jumala poole, siis mida võtab/võiks võtta ette samas olukorras eestlane?
— Mina arvan, et seda teeks ka eestlane – see on inimestele loomupärane, et kui muud tõesti üle ei jää, tuleb Jumal meelde – sellest kirjutas juba Juhan Liiv. Aga kui mäletate, oli Liivi õnneliku lõpuga loos viimane lause: „Jaak, kurat, maa!”
— Milline oleks kõige mõistlikum viis Eesti loovisikute tasustamiseks?
— Küllap on sellele väga kaua aega mõelda, sest niikaua kui kriis kestab, vaevalt et mingit tasustamist tuleb. Ma arvan, et meie riik ei suuda maksta piisavat tasu äraelamiseks, vähemalt mitte kõigile kirjanike liidu liikmetele. Hea oleks, kui oleks seegi, mis oli suure liidu (ehk okupatsiooni) ajal: haiguskindlustus ja katkematu tööstaaž. Nii et inimene teaks, et ta pension drastiliselt ei kannata, ja võimalus end ravida ei kao, kui tal vahel hooti õnnestub võtta end leivateenimisest vabaks. Ja oleks muidugi hea, kui suudetaks säilitada kulka stipendiume, hoolimata kasiinode põhjaminekust. Kui olud paranevad, oleks hea, kui oleks rohkem pikaajalisi stipendiume – ühe aastaga mina küll romaani ei kirjuta, ka siis, kui oleksin täiesti vaba.
Võitjad
Kirjanduse aastapreemiad
Põhipreemiad à 50 000
•• Proosa – Mari Saat „Lasnamäe lunastaja”
•• Luule – Maarja Kangro „Heureka”
•• Näitekirjandus – Peeter Sauter „Keldris”
•• Laste- ja noortekirjandus – Piret Raud-Kalda „Printsess Luluu ja härra Kere”
•• Esseistika – Hellar Grabbi „Vabariigi laps”
•• Tõlge eesti keelde – Kersti Unt William Faulkneri „Absalom, Absalom!” ja Cormac McCarthy „Tee”
•• Tõlge võõrkeelde – Irja Grönholm Eva Pargi teose „Lõks lõpmatuses” tõlge saksa keelde ning pikaaegne tegevus tõlkijana
•• Vabaauhind – Margus Laidre „Dorpat 1558–1708”
•• Venekeelsete autorite kirjandusauhind (40 000) – Tatjana Kašneva „Maiselt lühike mälu on meil... ” ja pikaajaline looming
•• Venekeelsete autorite kirjandusauhind (10 000) – Josef Kats „Vana Tallinn. Neli aastaaega”
•• Artikliauhind (20 000) – Aivar Põldvee „„Lihtsate eestlaste ebausukombed” ja Johann Wolfgang Boecleri tagasitulek. Lisandusi kiriku, kirjanduse ja kommete ajaloole”
Kommentaar
Peeter Helme
kuukirja KesKus kirjandustoimetaja
•• Kõik laureaadid on auhinna ära teeninud. Mingis mõttes on nende hulgas vähe üllatajaid – kõik on kirjutanud häid tekste ning polnud vaja olla hiromant, et aimata ära autorite ring, kelle seast hakatakse lõplikke võitjaid valima. Üllatustest rääkides võib vahest mõneti meelevaldseks pidada tõika, et just Mari Saat sai proosaauhinna.
•• Mitte et tema „Lasnamäe lunastaja” oleks kuidagi halb raamat, aga ma ei saa lahti kahtlusest, et žürii jaoks mängis suurt rolli teose teema, n-ö vene küsimus, kuigi teema peaks ilukirjandusteose puhul olema teisejärguline. Samuti võib naljaga pooleks öeldes pidada meelevaldseks ka luuleauhinna andmist Maarja Kangrole – häid luuleteoseid ilmus möödunud aastal lihtsalt nii palju (Kangro kõrval nt fs-i, Kalju Kruusa, Asko Künnapi, Jürgen Rooste või Andres Langemetsa kogud), et selle auhinna otsustamine ei saanud žüriile kerge olla. Ülejäänuid tasuks vaadelda kui žürii soovi juhtida tähelepanu ühele või teisele nähtusele. Selles mõttes on võib-olla tõlkeauhinnad kõige olulisemad, sest kui palju tõlketeose lugeja ikka mõtleb sellele, kes on autori eesti keelde ümber pannud.
•• Võõrkeelde tõlkimise pärgamine on väga tähtis neile vähestele tõlkijatele, kes meie kirjandust teistesse keeltesse vahendavad (mis muidugi tekitab küsimuse, kas auhinna väljaandmine igal aastal on mõttekas, sest võimalike saajate ring ammendub ruttu). Lisaks juhib see üldsuse tähelepanu tõigale, et meie kirjandus pakub laiemat huvi.
