Tunne on kindlasti teistsugune, sest nipsasjakest saab käes keerutada, detailidest sõrmega üle libistada ja neile oma DNA plekke jätta. Jan Kaus võtab oma uues raamatus tükikesi nähtavast maailmast ja serveerib neid nagu peene restorani kokk – täna ei tulnud me siia päevapraadi õgima, vaid maitsma ühest ja teisest materjalist valmistatud hõrke ja nappe palakesi, mida kokk kunstipäraselt on taldrikule paigutanud.

Mõnelauselised, ühest lõi­gust koosnevad tekstijupid näevad välja nagu proosa, aga mõ­juvad nagu luule. Ammendavalt kirjeldada sellise või ka mingi muu keelelise vahendi abil maailma, linna või inimest on vist võimatu, aga lugejas tunnete ja kujutluste tekitamisega saavad Kausi miniatuurid hakkama.

Fotoalbumi moodi

Muuseumides käies kandub autori mõte nukratele radadele.

„Säilinud on tükk pronksi, kadunud on maailm, mis oli julm, karge ja selge,” muutub Kaus romantiliseks. Karguse vastand ilmneb peatükis „Ekraanid”. Elu, nagu seda meedias näidatakse, on Kausi-suguse irooniku jaoks tänuväärne aines, sarkastiliste kirjelduste loomisel on ta erakordselt oskuslik. Seriaali, tõsi­elu­sarja või tele­mängu vaatamise asemel on kindlasti kasulikum ja ökonoomsem lugeda Kausi miniatuurseid kokkuvõtteid.

Žanri tõttu on sellest raamatust tsitaate välja noppida üsna raske ja miniatuuri ümberjutustamiseks kulub umbes sama palju teksti kui selle koostamiseks. Ütleme nii, et Kausi raamat meenutab fotoalbumit või liblikakollektsiooni, pakkudes valikut purki püütud ja mälusoppides marineeritud maailmakildudest. Kui teksti ei kanna iroonia ega nukrus (näiteks tabab autorit kurbus andeka ja kauni naiskirjanikuga tutvudes), jääb enamasti alles vaatepildi puhas ilu. See teos ei räägi õieti millestki, kõige enam vahest Kausi enda hingest. Aga mees kirjutab hästi, tasub lugeda, sest siit saab lugejagi hing midagi juurde, tont nüüd teab, mida.

Miniatuurid

Jan Kaus

Jumalikud Ilmutused

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid