Keelemõte: Oma puudega metsa ei minda? Miks mitte! Oleneb, mis puue on
Puudega inimeste pärast nöökimine puhkeb ka internetikommentaarides alailma, kui lehes tuleb juttu kellestki, kes ei näe, kuule või ei saa liikuda. Põhjus on lihtne: kirjas teise ja kolmanda välte vahet näha ei saa ja tõesti – mõtet ongi raske tabada. Tahtmatult meenuvad kõigepealt puud ja alles seejärel puue. Oleme ju harjunud, et üldiselt kirjutatakse eesti keelt nõnda, nagu räägitakse.
Puudega või puuetega?
Põhimõtteliselt oleks justkui võimalik eelistada mitmust – puuetega inimesed. Ka keelenõutelefonilt vastati, et kõlbavad mõlemad võimalused, nii puudega kui ka puuetega. Paraku sobib mitmus ainult siis, kui juttu on rohkematest isikutest. Puuetega inimeste puhul ei hakka suurt keegi pead vaevama, kui mitu puuet neist igaühel on – kas üks või mitu. Sel juhul tähenduse ebamäärasus eriti ei häiri. Aga kuidas mõjub mitmus siis, kui juttu on ühestainsast isikust? Näiteks kui kehvasti kuulva lapse kohta öeldaks puuetega laps? Sellega on ju paika pandud, et puudeid on igatahes rohkem kui üks. Nõnda ei jäägi muud üle, kui nöökimisest üle olla ja pigem ikkagi kirjutada puudega inimestest. Nii väljendatakse mõtet õigemini. Nalja see võib ju teha, kuid päris lootusetult arusaamatu ka ei ole!
Välted ongi üks neid harvu asju, mille puhul eesti keeles ei kirjutata täpselt sedasama, mida öeldakse. Enamgi veel: ka kõik eestlased ei kasuta välteid ühtmoodi, sest oma jälje jätab murdetaust. Olen ise pärit kodust, kus kohtusid kolmanda välte lembene Kirde-Eesti rannikumurre ja kirjakeelele aluseks olnud põhjaeesti keskmurre, ning mäletan lapsepõlves kuuldud nöökavaid kahekõnesid: „Kui kaua see kontsert kestab?” – „Nii kaua, kui kesta maha saab!”
Kas @ on ätt?
Sama lugu on palatalisatsiooniga: kas mõnda tähte tuleks hääldada peenendatult või mitte? Näiteks kuidas peaks kõlama teatrifestivali nimi „Kanutiaia kann”? Lootusetut segadust sääraste sõnade tähendusega tavaliselt ei teki, enamasti on selge, kas juttu tehakse palgast või palgist, tallist või tallest jne. Neid sõnu pole just palju ja enamjaolt on eesti keele puhul ükspuha, kas öelda midagi palataliseeritult või mitte – tähendust see ei mõjuta.
Huvitaval kombel näib, et peenendust kuuldaksegi erinevalt, ja häälikute kuulmise ning hääldamise vahel on teatavasti seos. Mõni inimene ei tajugi vahet, mõne teise kõrva aga riivab ülemäärane peenendamine nii kõvasti, et käib lausa närvidele. Tean inimest, keda häirib tõsiselt, kui meiliaadresse nimetades hääldatakse @-märki nagu sõna ätt. „Mis vanamees?!” nuriseb ta.
Eesti keele täiust ihaledes võiks ju seada sihiks mõelda vältevahe ja palatalisatsiooni märkimiseks midagi välja, näiteks hakata kasutama erimärke. Pigem tuleks nendest siiski tüli, aitab ehk meile õ-st ja täpitähtedestki, millega muudes maades nimesid kirjutades jänni jäädakse. Lätlased panevad palatalisatsiooni märkimiseks tähe alla või peale koma, aga kuipaljuke neid läti nimede puhul eestikeelseski tekstis kasutatakse? Alati ei ole see tehniliselt võimalikki. Ka läti pikka täishäälikut märkiv kriipsuke tähe peal jääb enamjaolt märkimata.
Tänapäeva maailmas ja arvutiajastul tundub targem piirduda võimalikult väheste eripäraste tähekujudega.
