Karmi kohtuasja süüdistuskõne kõlab laval kunstiliselt vaimustavalt
Etendus, mida Draamateater mängib Heliose kinos, kuulub selliste hulka, kus vastuolu sisu ja vormi vahel on olemuslikult vähe tähtis. Tegu on vaimustavalt täiusliku teatritükiga, kus kõik teatrikomponendid, eriti see kõige tähtsam – näitlejatööd – on väga kõrge kvaliteediga. See on teatrilavastus, mis on sooritatud hindele „viis”. Ja samal ajal ei ole see suurepärane tükk sugugi mingi meeldiv vaatamine, ja seda lihtsal, ettevõetud materjalist välja kasvaval põhjusel – tegevus pöörleb ümber sündmuse, kus neli alaealist noorukit vägistavad veel noorema tütarlapse. Aga mida meeldivat saabki olla sellises juhtumis, kui seda ausalt ja põhjalikult teatrikeeles menetleda?!
Värske lavastus on Draamateatrile tähtis ja loodetavasti jätkab teater lavastajaga tõhusat koostööd. Tähtis rajajoon on see ka viiele noorele näitlejale, kes kõik said oma pagasisse väärtusliku töökogemuse, mis lõi uue kvaliteedi. Kõige suurem võitja on Vanemuise teatrist laenatud Alina Karmazina, kes mängis ülimalt veenva ohvri rolli, kus on mõõdukalt esindatud traagiline ettemääratus, siirus ja naiselik veetlus. Ohvri rolli aitas mängida näitlejanna välimus, mis langes kokku näitemängu rollijoonises olnuga. Ent Alina Karmazina saab edukalt hakkama veel teisegi selle tüki rolliga, mängides naiivse koolitüdruku Dvori vastandit – feministlikku ja ambitsioonikat süüdistajat kohtus, kus vägistamisjuhtumi menetlemine liigub vaatajate ees paralleeltegevusena.
Rohkem kui noortetükk
Noored mehed mängivad selles tükis lisaks koolipoistele ka nende advokaate kohtus. Nii tekib kahel tasandil dramaatiline konflikt, kus neli noormeest on vastakuti ühe noore naisega. Seal on tihedat dialoogi ja võitlust ning Karmazina pole selles vastasseisus sugugi nõrgem pool, vaid vääriline partner.
Draamateatri lavastus mängib targalt lahti Edna Mazja näitemängu, kus on peidus hea analüüs, kuidas inimesed ennast grupis kehtestavad ja kuidas inimkollektiiv toimib. Olgu pealegi selle kehtestamise ja toimimise taga fakt, mis pole seadusega hästi kooskõlas.
Näitemängus on grupimudel, kus on tugev liider Asaf (Märt Avandi), kelle provokatsioonilises käitumises on teatud saatanlik helk. Siin on opositsionäär Schmulik (Lauri Lagle), kes püüab otsida asjade käigus inimlikkust. Ja kaks täideviijat, keda mängivad jõulisel moel Mihkel Kabel ja Kristo Viiding. Et kogu see kollektiivimudel käima läheks, on kasutusel maksimaalne partnerlus, mis inimestevahelised mängud avab.
See on pingestatud inimsuhete lavastus, kus dramaatilisust jätkub nii tagahoovi kui ka kohtustseenidesse, kus mängitakse huvitavalt ja õpetlikult läbi näitemängu pöörded, mis näitavad elu mitmekülgselt ja mittetrafaretselt. Seetõttu on see lavastus rohkem kui noortetükk noortest, ühiskondlik sisu tõstab selle parimate nüüdisaegsete teatritööde hulka absoluutarvestuses.
Edna Mazja „Mängud tagahoovis ehk because”
Lavastaja: Viktor Rõžakov
Osades: Märt Avandi, Mihkel Kabel, Alina Karmazina (Vanemuine), Lauri Lagle, Kristo Viiding
Esietendus 5. aprillil Heliose kinos
